[Elisa] Vanematel on tihti lastega Plaane. Millal lapsega midagi teha ja mismoodi ja… Minul oli nii Mürakaruga kui ka Tiigriplikaga Kindel Plaan, et esimesed kuus kuud (ja mitte vähem!) saavad nad ainult rinnapiima ja edasi jätkame siis näputoiduga. Reaalsus oli aga selline, et mõlemad lapsed ei jätnud 5,5-kuusena enam mind söögi ajal rahule enne, kui oma kurgijupi kätte ja seda nosida said. Nojah, kui aeg, siis aeg, egas mina mingi otsustaja ole 😀
Alustasime siis 5,5-kuuse Tiigriplikaga ka näputoiduga. Algus oli nagu esimese lapsegagi kaootiline – sai siis “süüa”, kui juhuslikult juhtus õigel ajal ärkvel olema. Esimese nädala läkastas iga uue toidu peale, pärast seda on nagu vana proff. Paar korda on suuremalt köhinud, nii et olen ise oma söömise pooleli jätnud ja teda vaikides jälginud, kuid midagi tõsist pole olnud ja last kummuli pole pidanud keerama.
Praegu on Tiigriplika 7-kuune ning võib juba tema lemmiksöökidest kirjutada.
Lemmiktoidud:
- Kurk! See on vist iga beebi lemmik, eriti hammaste tuleku ajal ning siis, kui selle otse külmkapist hammaste vahele saab. Mmmm, kui mahlane ja jahutav! 🙂
- Liha! Ma ise kohe imestan selle üle – talle sobib liha isegi siis, kui mina sellega väga rahul ei ole – kui tuli liiga vintske ja kuiv, tema nosib ikka. Kõige suuremaks lemmikuks aga kas veise- või kanahakklihast tehtud lihapallid – neid peab kummaski käes üks olema ja siis saab võtta kordamööda ühest ja teisest ampsu. Samas liha kõrvale mugib ta sama innukalt juurvilju.
- Juurviljadest on lemmikud aurutatud lillkapsas ja brokoli, suvikõrvits ja porgand küll “kõlbavad”, aga väga kaubaks ei lähe. Puuviljadest lemmikud, mida kiirelt hävitatakse, on pirn ja ploom.
- Mõnel hommikul (sest vahel siiski ei kõlba) armastab lehmapiimaga keedetud kaerahelbe- või 4-viljahelbeputru. Saab eeltäidetud lusikaga, mitte kaussi või pudruhunnikut oma lauale – minu pläkerdamise talumisel on piir siin. Pudruplöga poole köögis ma vaadata ei suuda. 🙂 Kui lusikas tühi, võtan talt ära ja täidan uuesti, aga suhu paneb ikka ise.
Leib ja riisigaletid. Neid annan aga harva – kuna seal soola ja seda peaks beebide puhul vältima, aga ka sellepärast, et paneb kõhu kinni.
Tomatid – vaid nahad jäävad alles. Riis sobib ka, ahjulõhe aga näiteks ei meeldi.
Millised on teie näputoidulaste lemmikud toidud?
Varem oleme Mutukamoosis ka näputoidu teemadel väga põhjalikult kirjutanud.
Alusta siit – Näputoidu ABC.
Elisa
Kui sa soovid teada saada järgmistest postitustest, siis hakka Mutukamoosi Facebooki lehe fänniks või registreeru uudiskirja saajaks. Uudiskirja saadan välja kord nädalas või harvemini.
Kuna poiss sai suvel poole aastaseks, alustasime juurikate kõrval ka marjadega, mis talle hullusti meeldisid, eriti vaarikad. Veel aga just seesama lillkapsas, brokkol, suvikõrvits. Kuna ma eraldi pole viitsinud kunagi süüa teha, harjusin ise ka ilma soolata toitu sööma, noh, natuke rasputasin pärast enda toidule peale.
Kõrvits meeldis ka, küpsetasin ahjus pehmeks.
Putrudest tegin vaid täisterakaerahelbeid, keetsin veega või kookospiimaga, mida alati maitsestasin majadega – läks väga hästi. Tatar nii palju ei meeldinud.
Preiliga nii hästi ei läinud, ta küll hakkas samu asju saama, samas talvel oma kodumaiseid marju polnud anda ja nüüd, 2 aastat hiljem ta neid väga ei armasta. Poiss (4a) jälle jumaldab. Nagu oleks isegi mingi seos. 🙂
Sai pikk vastus aga mulle nii meeldib see teema ja ma olen nii õnnelik, et valisin lastele just selle tee.
Marjade teemal võib seos olla küll, Mürakaru hakkas marju saama vist 7-kuuselt ja praegu sööb neid nagu pöörane ja igal ajal – värskelt, keedetult, värske moosina ja niisama või kasvõi jäätunult otse sügavkülmast 😀 Eks näeb siis, kuidas plikaga läheb, ta vist kodumaiste maasikate ajaks “juba” 9-10-kuune, ei tea, kas sellest tuleb mingi vahe sisse… Samas on tüdruk juba praegu toitude kohapealt hoopis teistsugune – Mürakaru ei söö siiamaani tomateid, pliks läheb aga hulluks ära nende peale. Samuti ei sobinud poisile salat ja muud “maltsalised” ning viilujuustuga ei saanud alguses hakkama, tüdruk aga kortsutab need kuidagi puntrasse ja nosib mõnuga. Pisut leidlikum lihtsalt? 😀
Meie praeguseks 3-aastane sai küll esimestel kuudel (u 6-8 kuud) püreesid, aga edasi avastasime ka näputoitumise põhimõtted näputoidu raamatust ning võime öelda, et ei olnud hilja alustada – õppis kiiresti iseseisvalt sööma, kurku läinud toitu välja köhima (samuti juhtus seda ainult alguses, üpris kiiresti õppis nii sööma, et üldse enam ei läinud kurku) ja lusikat-kahvlit-nuga kasutama järgemööda.
Kõige rohkem fännab kala ja värsket, aga eks oleme talle seejuures ka heaks eeskujuks olnud.
Mingist vanusest hakkas eelistama ainult toite, kus toidu komponente saab eraldi süüa (nt püreesuppi ei söö, torti samuti mitte). Muna puhul sööb ainult munavalge ära. Ja nii kui kuulis lastehoius, et osad lapsed räägivad, et see või teine toiduaine ei meeldi, õppis samuti rääkima – ei teagi kas on puhtalt eakaaslaste eeskuju, vajadus “ei” selgeks õppida või muu ealine iseärasus. Peavalu tekitab ka täistera toortatrangu pudrust keeldumine, mis just mulle nii hästi sobib hommikusöögiks ja ma ei ole arvestanud, et hakkan talle eraldi mingit toitu välja nuputama.
Ja siis mina arvestasin, et ma ei hakka talle magusasõltuvust välja kujundama. Aga ma ei osanud seda oma emale selgeks teha ning nüüd on ta juba harjunud temalt magusat saama ning ega ta isu seepärast täis ei saa, hoopis kasvab.
Õnneks ta üldplaanis sööb hästi ja seepärast ei tee probleemi kui ta mõnikord ei söö nii hästi.
PS! Tore on lugeda, et osad on omale esmaabi selgeks teinud ning hoiavad end rahulikuna lapse ohutuse nimel, et siis köhimist jälgida ning vajadusel allapoole kaldus asendis seljalööke teha. Olen kahjuks ka näinud, kuidas lapsevanem on kergelt köhival lapsel püstises asendis seljalööke tegema hakanud või kuulanud kuidas teine ütleb, et ta tegi esimese asjana pea alaspidi võtet.
Ma kusjuures mäletan Mürakaruga näputoitumise alustamise ajast ka hirmu (mille sain vist raamatust või lugematutest foorumitest?), et “nii kui ühe korra last ise lusikaga söödad, siis ta koheselt enam ei söö ise” jne. Reaalsus oli aga see, et Mürakaru sai isegi beebina juba väga kiirelt selgeks – külas olles emme söödab (lusikaga või siis on võileib/puuvili vms ema käes ja tema sealt hammustab ainult ja ei näpi kätega), kodus sööb ta ise ja emme ei sööda… Seega nt äkki 9-kuuselt ta juba teadis, et kodus banaani saades tuleb sellest ise kinni haarata, sest ega see muidu suhu ei jõua, aga külas olles isegi ei üritanud puutuda. Tagantjärgi mõtlen, et totter hirm, mida sisendada – nagu mõni harv kord rikuks midagi kategooriliselt ära. Seega praegu olen tütrega julgem – vanavanemate juures saab minu käest toitu, kodus sööb ise. Kui pikemalt oleme ära olnud, siis esimene söömine kodus on küll alguses jah meelde tuletamine – tema istub lauas, käed süles ja ajab suu lahti ja ootab. Aga mina siis võtan ta käe, pistan toidu sinna sisse ja ütlen et “Ikka ise sööd…” Edasi probleeme pole õnneks 🙂
Mis vanavanematesse puutub, siis jah, eks nende juures olegi teised reeglid. Hoolimata sellest, et meil oma kodus on magustoiduks pigem marjad jms, siis teab Mürakaru väga hästi, kuhu kapi poole vanaema juures näpuga näidata ja vahvlit nuruda. Sest seal alati on. Ja kuigi mul oli taaskord Plaan, et mu kohe 8-kuune beebi ei saa niiiiiipea midagi magusat, siis noh.. Jah.. Selle plaani nullis ülihoolitsev vanem vennake ära, kes õues piknikutekil õele KA vahvli pihku pistis, kui ma korraks eemal olin. Kui ma väitsin siis, et aga beebi meil ei söö ju vahvlit, siis Mürakaru vaatas vahvlit kugistavat õde ning siis silmi pööritades mind – mis rumal jutt see siis on 😀