Niisiis, suur blogiauhindade jagamine on möödas ja tänu fännidele sai ka siinne blogi ära märgitud – I koht haridusblogide kategoorias. Mul on hea meel tõdeda, et hoolimata mu hektilisest postitamisest on Mutukamoosil siiski nii kindel jälgijaskond. Aitäh teile, teie tunnustus tähendab mulle palju!
Blogiauhindade jagamisele ma ei jõudnud. Ega ma ei olnudki veel välja mõelnud, kas üldse minna, aga siis juhtus selline lugu, et kulla mees tegi mulle sünnipäevaks üllatuse ja kinkis lennupiletid Amsterdami, et saaksin oma Hollandis ja Brüsselis elavatele sõbrannadele külla minna. Ma olin selles mitu aastat jahunud, kuid erinevatel põhjustel plaane korduvalt edasi lükanud. Nüüd sai see lõpuks teoks ja sain end tuulutada. Hea tunne oli niimoodi olla, et linna peal jalutades ei tiksunud peas mõtet, et pean koju kiirustama, sest lapsed ootavad.
Hollandi ja Belgia majade pisikesed aiad panid mind mõtisklema. Oli olemas pisike grillinurk ja lastele ruumi muru peal mängida. Oli olemas koht mõne maitsetaime ja maasika kasvatamiseks. Isegi mõni põõsas ja roos lisaks piirdehekile mahtus. Minu jaoks oli suureks kontrastiks avaruse puudumine, sest aiad on piiratud kõrgete hekkide või müüridega. Meil kodus aga on ainsad piirded madalad poollagunenud kiviaiad keset põlde. Rääkimata sellest, et maalapp on kordi suurem. Selle kordi suurema maalapi puhul ma olen viimasel ajal tundnud, et tööd on ikka üüratult palju ja jõud ei taha üle käia. Ideid on palju, mida kõike teha tahaks. Aga kõik asjad ei edene päris nii nagu vaimusilmas ette nägin. Tahaksin meile poolmetsikut voogava lillemerega Inglise stiilis cottage gardenit. Ega ma täpselt ei tea, kuidas seda saavutada. Aga muudkui rajan uusi peenraid. Mida on siis vaja lõputult kasta, sest vihma ju ei saja. Vanade rohimiseni ei jõua ja see kriibib silma. Lisaks on seal ka vaja püsikuid ringi istutada, sest nad on üksteise sisse kasvanud ja hooldada pole ka parem (loe: rohida tuleb kibuvitsapõõsas). Ja siis ma vaatasin neid Hollandi ja Brüsseli kolme põõsaga kivimultšiga aedu ja tõdesin kui vähe siin tööd on ja kui palju rohkem jääb aega chilliks ja grilliks. Sest ma tegelikult ju ei taha aia ori olla. Aga ei saa ka lasta äsjaistutatud taimedel ära kuivada. Kuna ma ka avastasin, et uue peenra püsikutega täitmine ei olegi nii lihtne, siis külvasin paljudesse kohtadesse suvelilli. Et peenras midagigi õitseks, on vaja neid ka ju kasta. Ja siis on eriti kurb kui sellest hoolimata tõusid vaid üksikud…
Niisiis, kolm põõsast on muretu ja miski ei takista mul siin ka kolmega piirduda. Ja osta rõdupottidesse eelkasvatatud suvelilli ja nautida sumedat suveõhtut. Aga mul ikka kisub cottage gardeni poole… Ja sedasi ma siis olen iseenda ohver 🙂 Nüüd sel nädalavahetusel sadas meil sel kevadel-suvel esimest korda nii, et tunned, et maa on kastetud. Tekkis väike lootusekiir, et äkki saab isegi asja ja tahaks minna aeda siblima. Aga eile õnnestus mul mitte midagi erilist tehes selg ära nikastada. Nii et tükiks ajaks on aiaga kriips peal.
See kõlab veidi kentsakalt aga kevad-suvi toob maal elamise miinused välja. Selle suure miinuse, et sa ei ole nii vaba oma käimistes. Praegu paistab kontrastina silma, kuidas korteris elavad sõbrad otsustavad hetke ajel, et sõidaks sinna või tänna ja teeks seda. Aga meie…rajame peenraid või ehitame maja 😀 Sest tahaks ju valmis saada. Ja siis need sõbrad ütlevad, et võtke majaehitusest paus ja tulge ka. Aga me ei saa (ja ei taha). Sest kui nüüd mais aias ei istuta ja külva, siis tulemusi pole. Nüüd kuu hiljem tõdesin, et ka muidu tulemusi pole… Siiski olen ma nii naiivne ja loodan, et nii suur kohaga seotus on esimeste aastate omapära ja kui meil asjad paika loksutatud, küll saame ka siis rändama.
Eveli
Kui sa soovid teada saada järgmistest postitustest, siis hakka Mutukamoosi Facebooki lehe fänniks või registreeru uudiskirja saajaks. Uudiskirja saadan välja kord nädalas või harvemini.
Jälle sa jõudsid minust ette ja panid kirja täpselt need mõtted, mida olen mõlgutanud ja millest ka kodus palju rääkinud, seega mõistan sind täielikult 🙂 kõik on sama ainult mitte see vihma osa, kuigi ka meil oli kaua aega põud ja lilled närbusid. mis on ka põhjus, miks me pole eriti suvelilli istutanud sest ma lihtsalt ei jõua kasta. Ja no see inglise lopsaka aia unistus on mu peas aina kasvanud. Aga siiski veel ainult peas.
Ja nii mõnus, et said vahepeal sellise reisi ette võtta! Tahaks kaa! 🙂
Kristiina, sa ju alles käisid reisil 😀 Ja sa jõudsid minust ette postitusega lastega reisimisest. Ma ei ole jõudnud sulle seal veel kommenteerida ja juba vaikselt mõlgutan omaette postituse tegemist 😀 Aga eelvihjena – täpselt minu mõtted!
Me ikka üritame kuskil käia kuid linnareisidest kaugemale pole jõudnud ehk siis “reiside” klassikaline shtkoht on Pärnu. Isegi vanematel külas käimine on meie jaoks reis 😛 Eriti ei kisu ka. Kuigi oleks kes saaksid taimede, loomade eest hoolt kanda, siis ei kipu ära minema…
Jõuab! 🙂
Meil on ka viimasel ajal isegi lähireisid harvemaks muutunud. Aga seda ei saa ainult aia ja remondi kaela ajada. Kuidagi sattus väga haigusterohke talv ka olema 🙁
Aga aastad pole vennad ja küll tuleb ka reisirohkemaid aegu 😉
Mitu päeva hoogu võtnud, et kirjutan. Tegelikult küll sinu postituse viimasest lausest. Vägisi tekib küsimus, et mis on pildil valesti? 🙂 Ega see töö ju kusagile kao ja otsa see ka kunagi ei lõpe. Muidu ühel hetkel avastad, et elu on möödunud kui Vargamäel ja armastust (loe: rännanud) ikka pole. 🙂 Lihtsalt, maal elamise võlu võib ära kaduda, kui ühel hetkel avastatakse, et ollakse seal ühel või teisel põhjusel kinni. Vähemalt mulle tundub nii.
See lihtsalt mõtte jätkuks kirjutatud, ei taha kuidagi kedagi elama õpetada, sest ei oska seda ju isegi. 🙂 Olen nüüdseks neli aastat kodune olnud, aeg-ajalt ikka kipub “katus sõitma”. Nädala sees mõtlen, et kui NV saabub, siis kõik see pere autosse ja teise ilma otsa. Siis aga jõuab NV kätte ja ainus, mida teha tahan, on terve perega koos kodus olla, sest koos on hea olla. Paraku hakkab esmaspäeval kõik jälle samast sinisest punktist pihta. Esmaspäevad on tõesti sinised. 😀
Ise mõtlen, et kui kunagi peaks olema see päris oma aiake, siis sinna tuleb esialgu küll ainult muru ja mõni ampel/lillepott ja ehk ka maasikapeenar. Aja jooksul vaatab, kas ka midagi veel kusagile mahub. Lapsena pidanud seda rohimise tööd tegema piisavalt, ei ole sellest “traumast” veel üle saanud. 🙂 Lisaks pean praegugi poolkohustuslikus korras mõne lillpeenra eest hoolitsema, no ei tee seda üldse mitte heameelega. Kui juba väga silma riivama hakkab, käin üle, aga muidu laseks heameelega niidukiga üle ja punkt. Kuigi lilled mulle iseenesest meeldivad väga.
P.S Sulle võiks meeldida see konto https://www.instagram.com/niki.at.the.cottage/
P.P.S kommentaari kirjutades on tekst liiga helehall. Peab väga silmi pingutama. See vist lehekülje seadetega seotud.
Lehti, su jutus on täitsa iva sees. Olen nõus, et maaelu (või mille iganes) võlu kaob kui tunned, et oled selle küljes kinni. Ja minu teha on selle mõtteviisi kontrollimine 🙂
Hah ja kes veel peaks teadma, kuidas kodusest elust katus sõitma hakkab kui mina oma pea 5aastase staažiga 😀 Kuigi eks meil oli enne oma maja ostmis nädalavahetustel ikka palju sõitmisi. Ja kuhu – ikka maale. Siis mul viskaski üle, et kaua me nii siiberdame, üldse ei saa nädalavahetusel kodus olla. Ma ei jõudnud kottegi veel lahti pakkida kui oli vaja jälle uuesti pakkida 😀
Kusjuures mul lapsepõlves rohimisest traumast ei ole. Pidin küll rohima ja enda hinnangul rohkem kui teised lapsed, aga mulle enamasti meeldis aias mässata. Kui tuju oli 😀 Ja ega ma praegu ka ei vihka aiatöid, lihtsalt aega pole kõiki ära teha. Ja see käib nii iseenesest, et tahaks midagi pisikest, aga siis selleks on enne vaja midagi muud ära teha ja hiljem siis selgub, et nüüd oleks paras aeg see ka teha, sest hiljem keerulisem jne jne. Näiteks sel kevadel istutasime palju puid ja põõsaid. Meil siin tuulte tallermaa ja tahaks neid veidi taltsutada. Mida hiljem istutame, seda hiljem efekti näeb. Samuti viljapuudega. Et neid töid väga ei kannatanud edasi lükata. Siis aga tuli selline ikaldus kevad ja muudkui siis kastad ja kastad neid värskeid põõsahakatisi 😀 Ja ma võiks veel jätkata, kuidas ühe tegevuse alustamisega läheb lumepall veerema ja pead veel sada asja ära tegema, sest just nüüd on mõistlik 😀 Ja ega ma end nüüd hulluks ka ei raba, hetkel mu aed ei vasta mu ema kvaliteedinõuetele üldse (loe: umbrohtu palju) 🙂
Ja aitäh insta vihje eest, hakkasin kohe jälgijaks. Ja peaks oma moonipõllu pildi ka ära postitama 😀
Vaatan, kas saan kommenteerimist paremaks seadistada, kuigi kahtlen, kas ilma koodi muutmata võimalik.
Olen nõus, et võiks olla hubane kodu, milles aed mida nautida nii maitsemeele kui ilumeele järgi ja millega meeldivalt tegutseda…mis samal ajal laseks sul ka natuke seigelda ja niisama olla.
Selleks olen ma kõikvõimaliku lehtpuuokste hakkega ära multšinud, et ei peaks kastma ja rohima väga ega toitaineid ehk mulda juurde ostma koguaeg. Eelistan taimi, mis saavad meil hästi hakkama ning ei vaja suurt hoolt ja üritanud ka murupinna võimalikult ära katta vilja andvate taimedega. Näiteks vaarikad, sõstrad, õunapuud jne. Lilleilu annab hästi ise hakkama saavad pargiroosid, samuti maranad, mis ka pikalt õitsevad.
See aasta lausa tegin nii, et kui istutasin põõsaid, siis uputasin augud ja mulla hästi ära, panin multši peale ning kastnud olen ainult paar korda kui sedagi. Eks järgmine aasta vaatan kuidas läks. Katsetan ka maasikatele puiduhakke panemist, sest peenrakatteriide eemaldamise ja selle alla väetise panemise-mulla kohendamisega ei viitsi enam tegeleda väga.
Ja muru..lõpuks on meie 10+ aastat tagasi uueks tehtud muru segunenud ohtralt ristikheina ja ümbruskonna aasalilledega. Otsustasime niiduki kõrguse kõrgemaks tõsta ja osa muru üldse niitmata jätta – esimest et kõiki ilusaid õisi maha ei niidaks ja lilled saaks paljuneda. teist et kasvaks ilusad aasa alad. Ma ei ole kindel kas see viimane nii õnnestub, aga loodan igaljuhul.