Mul olid 2016. aastaga suured plaanid. Nii blogirindel kui ka muus elus. Mul oli peas (ja arvutis) pikk nimekiri teemadest, millest kirjutada ja plaan oli blogile luua mugavamad arhiivilehed, sest isegi ma ise enam ei suuda siit vanu postitusi üles leida. Viimase pärast võtsin vastu kaua kaalutud otsuse ja kolisin blogi WordPressi tasuta majutuselt oma serverisse, mis tingis ka oma domeeni mutukamoos.com tegemist. WordPressi tasuta versioonis on muudatuste tegemine limiteeritud, küll aga annab blogi oma serveris majutamine põhimõtteliselt vabad käed, sest kui tunned veidi koodi, siis saab teha mida iganes. Koodi ma ei tundnud, kuid see on õpitav, eriti kuna ma Exceli põhiselt mõned read ikka kirjutanud olen. Kindlust lisas ka kodustatud tarkvaraarendaja olemasolu 🙂 Küll aga ei osanud ma ennustada kohta, kuhu ma tegelikult toppama jään ja mis põhjusel te seni ühtegi arhiivilehte näinud ei ole. Nimelt ei suuda ma ära otsustada, kuidas ja mis formaadis pisipilte arhiiviliehel kasutada. Kõlab totaka põhjusena, aga kuna kõik pildid on vaja üle käia, siis tuleks valida lahendus, millega on kõige vähem tööd ja mis samas oleks esteetiline. Muidugi nende möödunud kuude jooksul oleks jõudnud ka kõige töömahkuma versiooni ära teha ja oleks asi tehtud, kui mul seda vaba aega vabalt käes oleks…

Vaba ajaga seoses. Ma kunagi pidasin ennast väga efektiivseks inimeseks, suutsin ära teha mitme inimese töö jne. Mul ei olnud probleemi poole ööni arvutis mingi projekti kallal nokitseda. Ka blogi algusaastad langesid selle kõrge energiataseme perioodi, kus valdav osa mu blogipostitusi valmis hilja õhtul. Nüüd aga on viis aastat puudulikku und oma töö teinud. Ma ei jaksa peale laste magamapanekut enam midagi asjalikku teha. Ja mul on piinlik selle pärast. Mul on nii palju ideid ja mõtteid, mida teha tahaks – kodus, blogis, tööl ja oma vabatahtlikul tööl Naiskodukaitses… Kui ainult jaksaks. Kusjuures ma ei teagi, kumb on suurem läbipõletaja: kas see, et ma ei ole pikalt saanud end korralikult välja magada (ma olen keskmisest suurema unevajadusega inimene) või see, et laste kõrvalt ei saa ühtegi tööd ilma katkestamata teha. Õnneks lapsed kasvavad ja praegu on nad palju iseseisvamad ja isegi magavad öö läbi 🙂 Nii et 2017.a osas on mu lootused suunatud asjade paranemisele.

Aga tagasi blogiuuenduste juurde. Kuna blogi kolimine tõi endaga kaasa ligi 100-eurose aastase püsikulu, siis otsustasin, et blogi peab oma kulud kuidagi tasa tegema. Tulid reklaamid. Valisin Google Adsense’i kui laia ja tuntud platvormi. Eks ta on väikest viisi eksperiment ka, et teada saada, mis kommirahast need teised blogijad siis räägivad. Ma siis vahelduse mõttes panen kommiraha numbritesse – blogi ei ole praeguse seisuga oma kulusid tasa teeninud. Adsense hakkas jooksma umbes märtsist ja praeguseks on mu sealsele kontole tiksunud 35 eurot, mida saan välja võtta alles 70 euro täitumisel. Mul on muidugi väikese külastatavusega blogi, kuna ei postita igapäevaselt ja teemad on rohkem nišiteemad (ca 5000 külastust kuus). Suuremates blogides on summad muidugi teised, eriti kui kasutada sundklikkimise meetodit (sest maksab ju reklaamil klikkimine).

Eks tulev aasta näitab, kas suudan endise aktiivsuse siin taastada. Ma tunnen, et siinne pesa on vaimu erksana hoidmiseks vajalik ja naudin ka väga mõttekaaslastega kommentaariumis arutlemist. Üks praktiline põhjus blogimiseks on oma kirjaliku eneseväljendusoskuse lihvimine. Viimasel ajal ma tunnen, et on eriti raske oma mõtteid sõnadesse panna, nii et endal ka mõnus lugeda (seepärast on mul mustandite kaustas mustmiljon avaldamata postitust, mis on minu silmis ikka veel väga toored). Mul on jälgimises paar blogi, mille lugemist ma väga naudin, sest autorite sõnakasutus on mõnus ja voolav. Mõtisklesin selle põhjuste üle ja jõudsin järeldusele, et lisaks nende loomulikule kirjutamise andele mängib suurt rolli ka see, et nad loevad palju ilukirjandust. See on valdkond, mille lugemiseks mul ei ole viimastel aastatel eriti aega olnud ja valisin selle üheks uue aasta parendusvaldkonnaks. Mitte lubaduseks 😉 Pikaleveninud remont on mind õpetanud mitte lubadusi andma, vaid valima suundi, mille suunas liikuda.

Lugeda ja kirjutada rohkem. Tarbida vähem sotsiaalmeediat. Kustutasin oma telefonis Facebooki konto ära, nüüd on üks koht vähem, mille lõksu langeda. Instagram mulle meeldib ja ei mõju sõltuvusttekitavalt. Kes soovib meie igapäevastel mängudel-tegevustel ja remondisaagal rohkem silma peal hoida, siis jälgige mind Instas – eveli_mutukamoos. Hetkel on jah nii kujunenud, et ma ei jõua kõigest blogida, aga pildikese instasse viskamine ei võta kaua aega.

Teiste blogijate aastakokkuvõtteid ja uusaastaeesmärke oli hästi inspireeriv lugeda. Mirjami mõtisklus pani mind taas mõtlema tuleviku kindlustamisele. Alates lihtlabasest hädaolukorraks valmisolekust – meil on kodus üks korralik pealamp ja teine närune taskulamp, mis pidevalt koostööst keeldub ja ma ei ole ikka veel jõudnud tegeleda korralike funktsionaalsete ja töökindlate taskulampide otsimisega ja iga tormihoiatusega käib võbin seest läbi, et äkki seekord… – ja lõpetades kaugemale tulevikule ehk pensionile mõtlemisega. Pean end finantsalaselt harima, et leida parim (?) viis oma tuleviku kindlustamiseks, sest puhtalt riikliku pensioni peale ma loota ei julge. Kui selle kirja panen, siis äkki on meeles ka argirutiiinist välja murda ja tegeleda ka selliste kaugete teemadega?

Madikeni tarbimisteemalise mõtiskluse lainel oli mul isegi valmis kirjutatud pikk monoloog minu tarbimisharjumustest. Kuni sain aru, et ma lihtsalt duubeldan tema juttu. Niisiis, mine loe ise ja lase ennast inspireerida. Ma ise töötan hetkel selle nimel, et mul oleks vähem asju. Uusi ostan kaalutult ja pika kaalumisprotsessi tulemusel (khm, need puuduvad taskulambid…). Mul on ikka liiga palju asju. Tegin hiljuti südame kõvaks ja loobusin suurest osast oma raseduseelsetest riietest. Sest et päris samasse kaalu ma nüüd vaevalt saan. Ok, mõned motivaatorid ja erilised lemmikud  ikka säilitasin. Aga mis mind hämmastas oli see, et tegelikult keegi väga ei taha mu vanu riideid. Mis sest, et korralikud. Kohalik Sõbralt Sõbrale kauplus saatis mu tagasi, sest neil on tuba maast laeni riideid täis. Läksin lihtsama vastupanu teed ja saatsin pealinna riidekonteinerisse. Kogu selle tegevuse taustal meenus loetud artikkel, kuidas me suuname taaskasutusse rohkem riideid kui selle järgi nõudlus on. Hullult hea on ju teha kappidesse uue kraami jaoks ruumi, laduda see kottidesse ja anda ära, endal heategija oreool ümber.

Möödunud aastal trehvasin ka ühele toreda kontseptsiooniga üritusele – kleidivahetuspidu, kuhu said tutvusringkonnast kokku kutsutud naised oma üleliigse kraami tuua ja siis omavahel vahetada. Antud üritus küll ei õnnestunud osalejate vähesuse tõttu, kuid idee meeldib mulle endiselt. Vaja lihtsalt suuremat hulka naisi, siis on ka suurem lootus, et igaüks leiab midagi huvitavat oma suurusele vastavalt.

Ja siis iva selle mu lemmiku sulesepa aastalõpumõtisklusest, kelle sõnakasutust ma eriti naudin ja kelle blogi linki ma siia ei pane, sest tean, et üleliigset tähelepanu ta ei soovi – vähem kohtumõistmist ja hinnangute andmist. Ma olin vanasti maru kiire sildistaja ja hinnangute andja. Mida vanemaks ma saan, seda enam ma mõistan, et elu ei ole must ja valge. Jah, mul on omad tõekspidamised elus, millest ma juhindun ka näiteks laste kasvatamisel ja selles valdkonnas on ju imelihtne leeridesse jaguneda ja üksteist kividega loopima hakata. Aga aina enam ma mõistan, et meil kõigil on omad põhjused valikute tegemisel ja mõnikord tuleb lihtsalt valida halvast parim. Ja isegi kui lapsevanem valib enda arust parimate hulgast parima (ja minu valiku suhtes nt täiesti vastandliku meetodi), siis ka sel on omad põhjused, millest ma ei ole teadlik. Siinkohal ma tahan tänada oma otsekoheseid sõbrannasid, kes on aidanud mul silmi avada 🙂

Keegi ei ole superema ega -isa. Ja kuigi ma olen mõnikord kuulnud märkusi, nagu mina oleks (blogi põhjal tekkinud illusioon), siis ka mina ei ole. Üks mu sõbranna ütles, et ta ei taha mu blogi lugeda, sest siis ta tunneb end vähem hea emana. Sellest ajast saati ma olen tundnud, et pean vist tegema ühe “ma ei ole superema” postituse 🙂 Sest päriselt ka – see, et ma blogin, et me lastega nt meisterdasime midagi, see ei tähenda, et me teeks seda kogu aeg. Ja kes on tähelepanelikumalt blogi jälginud, siis näeb, et siinsed postitused lähevad väga ühte väravasse – sest see valdkond on minu tugevus. Ma teen lastega seda, mis mulle endale nagunii meeldib. Aga mulle nt  ei meeldi kokata, see tähendab, et minu lapsed on köögis vähem kaasatud – väga mitte-Montessorilik! Ja koristamisest ma parem üldse ei räägigi 🙂 Meil kõigil on oma head ja vead ja anname oma parima, et olla hea lapsevanem. Kui keegi kõrval tundub ideaalne lapsevanem, siis ei tasu end süüdi tunda – ka sul on omad tugevused, milles tema nõrk on. Leia need üles ja kaasa ka lapsi. Küll aga ei vabanda “me kõik tahame oma lapsele parimat” lause ignorantsust. Veidi lasteteemalise tõsise kirjanduse lugemist (jah, mõtlen siin raamatuid, mitte Delfi artikleid) on siiski hädavajalik.

Ma olen üritanud hoida siinse blogi postitused võimalikult hinnangutevabad, sest tõesti viimane asi, mida üks lapsevanem vajab on veel üks annus süütunnet. Nii et kui teile tundub, et ma mõne postitusega suutsin seda siiski tekitada, siis palun sakutage mind! Ma püüan kirjutada teemadel, mis oleksid konkreetsed ja praktilised, mitte moraliseerivad. Ma püüan anda tööriistu, sest ma ise üldse ei salli neid heietusi stiilis “miks tänapäeva lapsed hukas on”. Sellest pole tolku kui ei mainita, mida siis teha teisiti.

Järgmiste virtuaalkohtumisteni! Ja kui ma ei jõua blogima, siis olen ikka olemas Instagramis.

Eveli ja põnnid
Allpool põnnide palvel tehtud “peidupilt” 🙂

”