Teen vahelduseks kokkuvõtte meie remondi seisust. Uutele lugejatele taustaks: umbes 3a tagasi ostsime Saaremaale vana rehielamu ja vähem kui aasta hiljem pühkisime Tallinna tolmu jalgelt ja kolisime saarele ära. Selleks hetkeks olid poolvalmis vannituba ja köök. Eluruumid on senimaani remontimata. Täna aga kirjutan rehealusest, kus vanasti oli laut. Võtsime plaani, et alustuseks teeme rehealuse elamiskõlblikuks, kolime siis sinnapoole elama ja järgmisena võtame ette praegused eluruumid. Elamiskõlblik on muidugi tagasihoidlikult öeldud, sest viimane kokkulepe abikaasaga on meil, et poolikusse elamisse me sisse ei koli ehk liistud peavad ka pandud olema!
Alustuseks on mul üks ülestunnistus teha. Ma olen tegelikult kogu aeg meie remondist bloginud aga seni sel teemal madalat profiili hoidnud. Meie remondiblogi sai alguse meie ühisest blogist abikaasaga. Kuna meid ühendab huvi fotograafia vastu, siis algselt saigi see loodud sõpradega piltide jagamiseks ja aegajalt ka oma “näputööde” eksponeerimiseks. Laste sündides tekkisid sinna postitused laste teemal, kuid need kolisid õige pea Mutukamoosi üle. Siinsed postitused on rohkem viimistletud, sealsed rohkem “torust tulnud” ja nii ma polegi seda aadressi siin kuulutanud. Ja ei kuulutaks ka kui poleks Madikeni oma remondiga. Nimelt andsin ma talle meie nüüd juba remondi- ja aiablogi lingi ja olen sestpeale aru saanud, et tal ongi huvitav ja kasulik seda lugeda. Ja kui tal on kasulik, siis ehk on teistel ka? Ja siis ei oleks ju mõtet kogu seda kirjutamise vaeva vaka all hoida? Igatahes, kui sa soovid meie remondi tehnilisi detaile rohkem teada ja muidu ka jooksvalt kursis olla, siis seda saad teha Veelyhe blogis. Mutukamoosis teen ma küll aegajalt kokkuvõtteid, aga pigem harva kui tihti.
Aga tagasi rehetubade juurde. Niisiis, praegu veel liistud ja palju muudki puudu aga toad on juba täitsa oma nägu minemas. Päris kauges tulevikus peaks neist lastetoad tulema, remondi ajal aga elaks põnnid ühes toas ja meie teises toas. Köögi ja tubade vahel on nö galeriituba, mis sai oma nime selle pärast, et tulevikus plaanime sinna pere- ja muud pildid üles riputada. Tegemist on korraliku läbikäiguhooviga, kus on kokku 4 ust (kaks lastetuba, vannituba, vanad reheväravad) ja üks ukseava (kööki). Vanade reheväravate asemel on nüüd suur maast laeni klaasiga lükanduks.
Alustuseks mõned “enne”pildid. Laut, mis laut. Kohe alguses lasime siin põranda ära valada, et saaks vannituba ehitama hakata. Vannitoa ja enamvähem töötava köögi olemasolu oli meil sissekolimise tingimuseks. Ainult vannitoa põrandat polnud mõtet teha, nii valatigi kogu rehealuse põrand, mille sisse paigaldati ka põrandaküte. Meil on maaküte. See tähendab, et rehealune on kogu aeg soe olnud – niivõrd-kuivõrd, sest soojustamata seinast puhub tuulisema ilmaga ikka korralikult läbi. Aga see ei takistanud meid vahepeal seda ruumi kasutamast. Näiteks oli tore igasugu pidusid ja häppeninge seal korraldada. Vahepeal hakkas isegi kahju, et peame nii mõnusa suure ja avara ruumi tubadeks jaotama. Aga midagi polnud parata, sest paremat planeeringut me välja ei osanud mõelda.
Paekivi vundament sai lubikrohvi peale. Palgid puhastasime traatharjaga. Ääremärkusena olgu öeldud, et kuigi ma kasutan “meie” vormi, siis kõiki neid ja eelmisi ja tulevasi remonditöid tegi mu kallis kaasa. Lihtsalt “tegime” on suupärasem öelda ja ma jätkan nii :).
Lagede teostuse üle oli mu mees eriti uhke. Kuigi see oli väga töömahukas, aga tulemus on liistuvaba. Kõverale palgile on väga niru liistu panna ja köit me esialgu kasutada ei soovinud. Nii ta siis leiutas viisi, kuidas laudise lakke puhtalt panna. Selleks oli vaja palkidesse sooned freesida ja laelauad sinna sisse istutada. Kahjuks tähendas see iga laelaua eraldi mõõtusaagimist. Aega võttis aga tulemusega võib rahule jääda!
Alumisel pildil on galeriitoa ajutine külalistenurk. Näha on punase saviga tehtud savikrohvi (kaks alumist kihti on halli saviga, pealmine punase, mille hulka segasime merekarpe). Me kasutasime väisseintes ainult kas krohvi või jätsime palgi välja. Kipsi kasutasime ainult vaheseinte puhul. Krohvimine tõmbab remonditempo korralikult alla, sest kihte on mitu ja iga kord vajavad nad pikalt kuivamisaega.
Piilukad lastetubadesse. Pildi tegemise hetkel on palksein ainult lihvitud ja vundamendi osa krohvitud. Krohvitud osad on vaja veel üle värvida. Ühe toa palkseina jõudsime ka õlitada, kuid kuna me tulemusega rahule ei jäänud, siis teist tuba esialgu ei õlita. Õli muutis palgi ikka oluliselt tumedamaks, samuti tõi palgikahjustused (putukate näritud kohad) rohkem esile. Hangime näidised ja proovime teisi õlisid, siis vaatame.
Ka akknapaled on krohvitud, vt ülemine pilt. Kuna laudaosas olid palgid eri paksusega, siis väga muud varianti poleks olnud ka.
Parkettpõrandal on ka oma lugu 🙂 Leidsime selle nõukaaegse tammeparketi osta.ee oksjoni kaudu. Oli täpselt rehealuse kogus. Ega me sel hetkel väga ei analüüsinud, reageerida oli vaja kiirelt ja nii me oma pakkumised tegime. Eks ikka läks rebimiseks ja lõpus olid omad kõhkluse hetked aga üle sai pakutud ja nii me ta teisest Eesti otsast koju tarisime. Müüja oli seda kunagi kuskilt hea diiliga saanud ja hoidis kõik need aastakümned garaažis. Põrandale ei jõudnudki. Nüüd on ta siis põrandal 🙂
Suuremaks analüüsimiseks läks siis kui tekkis küsimus, et kas täispuidust parkett ikka põrandakütte peale sobib. Teadupärast kipub puit mängima ja kui on suured niiskusemuutumised, siis võivad parketti korralikud praod tekkida. Konsulteerisime siin ja seal ja otsustasime riskida. Eks riski võtmist soodustas ka asjaolu, et parketihunnik meil kodus ootel seisis…
Parkett on viimistletud Osmo õlivahaga.
Allpool on pildike galeriitoast ja vasakpoolne ruut tähistab tulevase galerii asukohta. Nimelt on selle seina alumises pooles igasugused küttetorudega seotud atribuurtika aga ülemine osa võimaldas sellise niši ehitamist. Alguses tekkis mul idee, et sinna võiks paigutada raamatud. Siis oli see muidugi veel jutu tasemel ja ma ei saanud aru, et riiuli osa nii õhuke oleks. Aga ajapikku jõudis meile kohale, et toas, kus suur osa välisseinast moodustab maast laeni liuguks, ei ole mõttekas hoida selliseid asju, mida päikesevalgus kahjustada võiks. Niisiis valmiski otsus, et kasutame neid orvakesi piltide eksponeerimiseks.
Kuna uste kohta on meilt varem ka küsitud, siis mainin ära, et tegemist on ehituspoe ustega, mille meie küll ostsime nö teiselt ringilt. Muud põhjust polnudki kui et odavalt saime. Kellelgi olid seisma jäänud ja meie leidsime kasutust. Et heledamaks saada on uksed töödeldud leelisega ja hiljem õlitatud. Leelis hoiab ära, et puit valguse mõjul liiga kollaseks ei läheks.
Kui ma ostaks uksi uuena, siis ehituspoest läheksin ma ringiga mööda. Neil ustel ei ole tihendeid! See kõlab väikese probleemina aga kasutusmugavuses annab nii palju juurde. Esiteks väldib see uste paugutamist. Teiseks toimivad nad helisummutajana. Me küll panime ise tihendi, aga kuna seal ei ole algselt seda ette nähtud, siis ei taha ta ei hästi püsida ega uks hästi sulguda. Arvake ise, mida 2-3aastane arvab uksest, mis esimese panekuga korralikult ei sulgu…
Varasemad remondilood:
Eveli
Kui sa soovid teada saada järgmistest postitustest, siis hakka Mutukamoosi Facebooki lehe fänniks või registreeru uudiskirja saajaks. Uudiskirja saadan välja kord nädalas või harvemini.
