Hiljuti õnnestus meil ette võtta esimene perereis kahe lapsega. Tirtsuga olime küll enne Pisipiiga sündi siin-seal käinud, kuid kahe väikese lapsega ei olnud me seni pikemat reisi tihanud ette võtta. Eks me olime remondiga ka ametis ja prioriteedid olidki pigem koduloomisel. Nüüd aga võtsime kätte ja läksime pisikesele Maltale kevadet otsima. Ma olin omajagu ärevil, kuidas reis kulgeb, sest Pisipiiga (3a) on praegu veel suhteliselt kannatamatu tegelane kui peab pikalt paigal püsima. Kuidas meie pikk autosõit ja lennureis kulges ja millised tarkused ma oma kogemusepagasisse juurde kirjuatasin, sellest räägingi allpool.
Lend startis meil Vilniusest, kuhu plaanisime autoga sõita. Kuna lend oli pühapäeval, siis startisime juba laupäeval ja ööbisime poolel teel, et lapsi pika sõiduga liialt ära ei väsitaks. Tänu sellele saime maksimaalselt Pisipiiga uneaega ära kasutada. Autoreisi ma kartsingi kõige enam, sest autos on lapsed rihmadega kinni ja liikumisvõimalus praktiliselt puudub. Ka pause tehes tüdivad nad pikast sõidust ruttu ja kui suuremate puhul saad lihtsalt öelda, et kannata ära, siis kolmene ei taha sellisest klauslist veel hästi aru saada. Niisiis, püüdsin ma võimalikult hästi igasugusteks tujutõstvateks tegevusteks hästi ette valmistuda. Olin varasemalt kõrva taha jätnud mõned head ülevaatlikud artiklid, mis ma nüüd ka mälu värskendamiseks välja otsisin:
- Lendama! Reisimänguasjad 3-aastasele lapsele – Lambrine blogis
- Loovad mängud autoga reisimiseks – Vippa blogis
- Lapsed, pikad autosõidud ja ei ainsatki nutiseadet – Kristina Traks Postimehes
Viimase artikli valguses on paslik teha ära üks ülestunnistus – me ostsime ekstra reisi tarbeks tahvelarvutid. Varem meil sellist seadet majas ei olnud ja lapsed olid väga üksikud korrad üldse midagi telefonis mänginud. Mitmete asjaolude kokkulangemise tõttu aga selle ostuotsuse me tegime ja mõne aja möödudes ma püüan siin ka kirjutada, kuidas meil nutielu algus kulgenud on.
Nagu Lambrine Kadri oma postituses kirjutas, kippusin ka mina ettevalmistustega üle pingutama. Nii mõnedki asjad oleksin võinud koju jätta ja selle võrra kohvreid kergendada. Lennujaama ja ööbimiskohtade vahel kogu kohvrimerega seigeldes oleks vähem pagasit väga rõõmustav olnud. Missugused asjad aga olid kaasavõtmist väärt ja millised on head tegevused igavuse peletamiseks?
Playmobil minifiguurid
Kõige kasulikumad kaasavõetud meelelahutusvahendid! Nad on head pisikesed ja isegi kui neid on palju kaasas, siis nad ei võta liialt ruumi. Ostsin reisi puhul kummagile lapsele kaks väikest uut komplekti, et oleks ka uudsuse moment. Nende mängimisi jälgides leidsin, et ema ja lastekärudega komplektid oleksid neile huvitavad ja ma ei eksinud. Pisipiigal piisab kui mõlemas käes on üks tegelane ja juba võib mäng alata, et selles mõttes on Playmobil isegi autos väga hästi mängitav. Ka Tirtsul (5a) on need ühed lemmikud mänguasjad ja leidsid kogu reisi vältel palju-palju kasutust.
Joonistustarbed ja REISIKAARDID
Tirts võis rahumeelega tunde auto tagaistmel joonistada. Autosse olin ma mõlemale klambriga joonistusalused kaasa võtnud, lennukisse võtsin lihtsalt pabereid ja veidi kleepsulehti. Viimased väga kasutusse ei läinud aga ega nad kotis palju ruumi ei küsi, seega tasub igaks juhuks mõni ikka kaasa vedada. Ma võtsin kummagile ka ponide ajakirja kaasa, aga see oli pigem mõttetu liigutus. Lisaks printisin välja nii Eesti, Baltikumi kui Euroopa kontuurkaardid, et lapsed saaksid meie teekonda jälgida. Eks see kaardimajandus on neile veel väga abstraktne teema aga tasapisi teeme algust.
Kõrsikud!
Meie autosõitude hitt. Kui ma muidu ajan seda rida, et autos ei sööda, siis pikkadel sõitudel olen erandi teinud, sest no kõrsikud vaigistavad iga lapse. Mõnikord on Pisipiiga uneväsimusest nii jorr, et lihtsalt kräunub oma toolis, siis kõrsik rahustab ta maha ja peale paari söömist suudab ta ilusti uinuda. Et jah… Lisaks olid kaasa pakitud rosinad ja õunad, et leevendada suuremat nälga kuni planeeritud söögipausini. Meil on söögipausidega üldse keeruline lugu, sest Tirts kipub autos oksendama, eriti kui ta on vahetult enne söönud. Seetõttu ma valin väga, mida snäkiks pakkuda või enne autosõitu süüa.
SÕNAMÄNGUD
Reisil tekkinud uus hitt on äraarvamisemäng! Me oleme varem mänginud mõistatuste mängu, kus ma kirjeldan (väga ilmselgelt) mõnda asja ja lapsed siis arvavad. Nüüd aga tutvustasin neile oma lapsepõlve lemmikut automängu. See käib nii: üks mängija mõtleb ühele sõnale ja teised peavad jah/ei küsimustega välja segitama, millega on tegu. Loomulikult selles vanuses nad sellest reeglist veel 100% kinni ei pea ja Pisipiiga ütleb meile üldse alguses sõna ette ära, aga laias laastus on nad mängust hästi aru saanud ja Tirts soovib seda senimaani igal võimalusel mängida. Klassikaliselt alustame küsimustega: Kas see on elus/elutu? Kas ta on inimese tehtud (vs looduse)? Kas ta on autost suurem (suuruse võrdlus)? Kas ta on plastmassist (materjal)? Alguses oli Tirtsul raskusi küsimuste pakkumisega ja hakkas lihtsalt huupi esemeid pakkuma, kuid iga mänguga muutub ta osavamaks. See on hea järeldamisvõime ja loogiliste seoste arendamise mäng.
“Ma näen oma väikese silmaga midagi, mis…” ehk eestikeelne versioon “I spy” mängust. Toimis eriti hästi lennukis.
Ma avastasin, et igasugused aknast välja vaatamise ja märkamise mängud meil ei toimi sel lihtsal põhjusel, et lapsed ei näe piisavalt välja. Ma ei tea, kas autod on erineva disainiga või on lapsed lihtsalt veel liiga väikesed aga meie omad ei ulatu aknast liiga palju nägema. Veidi küll, aga aegajalt on ikka probleem (loe: draama), et ma ei näinud luiki või kitsesid. Nii et ma igaks juhuks ei juhi neile tähelepanu ka.
Lastemuusika ja (muinas)jutuplaadid
Mõlemad olid autos heaks vahelduseks. Oleme ka järgmistel pikematel sõitudel järjejutte kuulanud. Nagu ikka, vanem kuulab meelsamini kui pisem, kes kipub kiiremalt tüdinema. Nii ma paningi järjejutu enamasti selleks ajaks kui Pisipiiga lõunaund magas ja Tirts ärkvel oli.
Kivi-paber-käärid mäng
Ideaalne mäng lennukis või reisil bussi oodates. Kõikidel täiskasvanutel juba tüdimus peal, kuid lastel ei paista veel isu otsa saavat.
Jututäringud
Jututäringud olid meil reisil kaasas, kuid ei leidnud väga palju rakendust aga ma näen neis suurt potentsiaali. Kodus meeldib lastel nendega väga mängida ja ma olin üllatunud, et isegi meie kolmene Pisipiiga suutis piltide järgi mingi jutu kokku panna. Kuna meil oli palju muud meelelahutust, mida oli lihtsam kasutada (“palun mängige Playmobilidega ja laske mul lajakirja lugeda, eks”), siis seekord jah jäid nad täiel võimsusel rakendamata. Aga igal juhul ma soovitan seda mängu, sest on jutustamisoskuse arendamiseks ülihea.
Magnetmängud
Magnetilised reisimängud “Busy Bugs” ja “Tangoes”. Pisipiigale muidu väga meeldib “Tangoes” pisike magneetiline tangram, kuid ütleksin et need kaks mängu on sellised, mis ma oleksin võinud maha jätta. Võrreldes kasutustihedusega kaalusid nad lihtsalt liiga palju, et lennureisile kaasa vedada. Aga muidu on head mängud, kuid soovitan pigem kooliealistele lastele. Lisaks oli mul kaasas üks kustutatava vildikaga labürintide lahendamise raamat, kuid takkajärgi mõeldes oli ka selle kaasavõtmine mitte kõige vajalikum lüke just raamatu raskuse tõttu.
Minigrip kotid
See ei kuulu küll meelelahutuse alla, aga parimad kaasavõetud asjad olid 1L minigrip kotid! Need muutusid asendamatuks mererannas ja mujal igasuguste reliikviate (teokarbid, kaktusetükid jne) kaasavõtmiseks, samuti kulusid marjaks ära kui lastel bussis süda pahaks läks.
Lauamängud
Me võtsime ilma karbita (nendesamades minigrip kottides) kaasa ka mõned lauamängud, et kohapeal õhtuid sisustada. Eks nende kasutamine sõltub palju tujudest. Laste omad leidsid rohkem kasutust kui täiskasvanute omad. Õnneks nad ei olnud siiski väga rasked ja ruumi ei võtnud pea üldse. Erinevaid lauamängusoovitusi olen varem siin blogis ka jaganud, nt laste lemmikud või täiskasvanute lemmikud.
Lennukis õhkutõusud ja maandumised
Siin ei ole mul mingit überhead nõuannet anda aga lohutan neid, kel reis ees ja veidi pabistavad just seda osa. Meie kõige pisem reisisell ehk siis 3a Pisipiiga kilkas veidi karmimal maandumisel nagu oleks lõbustuspargis. Kuskilt kuulsin ohkeid ja oigeid, et tundus, et nii mõnigi täiskasvanu oli rivist väljas, kuid lapsi see ei heidutanud.
Õhkutõusmisel ja maandumisel andsime lastele selliseid nätse, mida võib alla neelata. Samas Tirts otsustas, et tema eelistab siiski oma veepudelit imeda.
Kuidas sina lastega reisides need igavad pikad sõidud talutavaks muudad? Kindlasti on just igasuguseid sõna- ja jutumänge väga palju, mida võiks meie ka katsetada. Need ju head, sest ei nõua millegi kaasavõtmist.
Veel reisimise teemal:
Pikk autosõit beebiga – võimatu missioon?
Beebi või väikelapsega lennureisile
Kirjutamiseni ja toredat rändamist!
Eveli
Kui sa soovid teada saada järgmistest postitustest, siis hakka Mutukamoosi Facebooki lehe fänniks või registreeru uudiskirja saajaks. Uudiskirja saadan välja kord nädalas või harvemini.
Ma kahjuks ei oska lastega reisimisega seoses mingeid häis oovitusi jagada, sest meie laps on juba väikesest peale super hea reisija olnud ja mingit suurt meelelahutust ei ole kunagi vajanud. Playmobili asjad on muidugi ka meil ALATI asendamatud olnud, aga Gretale näiteks pakkus mingil ajal lennukis ka üsna pikalt tegevust plasteliin.
Plastiliin on tõesti hea mõte, Alice!
Joonistuseks soovitan hoopis väikeseid kustutatavaid tahvleid. Võtavad vähem ruumi ja ei ole muret et paber otsa saaks.
Lastega reisimisel oleme meie 3 lapsega alati hakkama saanud nii, et igal ühel on kaasas oma väike seljakott oma riiete ja mõne raamatuga. Koha peal pole kellelgi aega millegiga mängida. Vaid joonistamine ja raamatud
Liia, aitäh oma kogemuse jagamise eest! See on jah huvitav kui erinevad lapsed ja nende vajadused on 🙂 Ma arvan, et meie puhul Pisipiiga rahulduks kustutatava tahvliga aga Tirts on joonistusvahendite osas nõudlikum. Õnneks ei saaa tal paber ka ruttu otsa, sest ta joonistab ühte pilti kaua 🙂
Meil on autos kasutusel lapse (4-aastane) mäng, kus igaüks mõtleb välja põneva looma. Näiteks: sellel loomal on elevandi kõrvad, krokodilli hambad, rebase saba jne.
Karmen, see mäng kõlab vahvalt! Peame järgi proovima 🙂
Meie sõnamängude hulka kuulub nt mäng “täidan, täidan laeva…” ja siis igaüks ütleb ühe sõna alati juurde, viie aastane suudab juba päris palju sõnu õiges järjekorras meelde jätta.
Kui suurem poiss (praegu juba 16) on kaasas, oleme auto marke lugenud, st iga üks valib sõidu alguses ühe margi ja siis tee peal loeb igaüks oma valitud marki, et palju siis on. Kõige kindlam on lastele vist anda VW, sest neid tundub Eestis kõige rohkem olevat 😀 Aga väiksematega võib nt värvidega sama mängu teha, et mis värvi autot kõige rohkem vastu tuleb.
Samuti oleme mänginud ära arvamise mängu, nagu sinul juba kirjas oli.
Kuna meil on hetkel mõlemil käsil laulu periood, ehk, et on hakanud palju laulma, siis meie viimane sõit, kus ma üksi nendega 3 h sõitma pidin, möödus laulu saatel, tekkisid ka muidugi tülisid, et kes nüüd laulda saab. Laulavad siis lasteaias lauldud laule, mis on ka nt sellised, kus kasutatakse sõrmi, käsi ja neid nad said siis toolis istudes ilusti kasutada ka
Lennukis ostsin esimest korda kaasa lutsukomme pulga otsas, Loodusperest või Biomarketist võib saada selliseid hammastele ohutumaid, kus ei ole suhkruid sees. Meie preili on muidugi jube maiasmokk ja suutis enne õhku tõusmist juba enda kommi ära lutsutada. Aga õnneks neil ei tekkinud ka kordagi mingit probleemi ei õhku tõusmisel ega maandumisel, mul endal oli tagasilend veidi valus, sest nohu polnud päris ära läinud. Aga olen neid ka õpetanud, et kui tunnevad, et kõrvad hakkavad lukku minema, et siis haigutada või puhuda läbi nina ja samal ajal nina kinni hoida, nagu sukeldujad teevad :))
Meil on ka nii, et mõlemal on oma väike seljakott, kuhu nad on saanud võtta kaasa mõne väikese mänguasja ja raamatu, E nt võttis seekord need Schleichi loomad kaasa, millega ta ikka päris palju mängis ka, peamiselt küll seal korteris, kus me elasime.
Meil on praegu hitt ka Musta Notsu kaardimäng, eriti meeldib kolmesele, aga unustasime need kahjuks koju. Samuti oli plaanis kaasa võtta laste aliase kaardid, ilma mängulauata, et lihtsalt sõnu seletada, kuid ka need jäid koju. Samas ega poleski ilmselt seekord kasutust leidnud, sest lennud olid suht lühikeses ja nt viiene vaatas pea terve aja aknast välja ja talle nii meeldis, eriti kui nägi ka midagi, kui ei olnud pilvi.
Aitäh, Kristiina, soovituste eest! Laevatäitmise stiilis mälumängu me ei olegi veel mänginud, seda võiks täitsa proovida.
Automarkide ja -värvidega on meil jah see häda, et mingil põhjusel nad ei näe väga hästi autost välja. Midagi näevad ja siis mõnda asja mitte, nii et ma igaks juhuks ei ole seda teemat üles võtnud 😀 Kuigi see oli meil lapsepõlves ka üks lemmikuid mänge. Ja elektripostide loendamine.
Kusjuures mul oli ka seekordsel lennukireisil endal kehv olla, kõrvad läksid väga vallusaks, selle kõrval olid lapsed ikka väga reipad ja rõõmsad 😀 Meie Pisipiigal kippusid ka kommid enne õhkutõusmist otsa saama 😀 Eks ma andsin veidi vara kätte ka, ei osanud hästi hinnata, millal õige hetk.
Ma käisim üksi 6a ja 1a lennukiga ja siis paar tundi autoaõutu Saksamaal. Suuremale tegin tegelusvihiku, kus oli arvutamist, ristsõnu, labürinte ja ülesandeid nt joonista oma pere/lemmik mänguasi jne. Pooled olid tühjad ja sinna sai väike õde kritseldada. Vihikuga on see hea, et lehed ei kao ära ja hiljem ka hea meenutada.
Väiksemale võtsin duplo tegelasi ja aknaid, paar mudelautot ja söök. See hoiab kõige paremini tuju üleval. Meil oli kaks ümberistumist. Igas uues asukohas vahetasin mänguasjad välja. Autosõidu ajal vajusid õnneks mõlemad unne. Kusjuures autosõitu kartsin minagi kõige rohkem 😀
Leena, aitäh kogemusi jagamast! Ma olen ka tähele pannud, et mänguasjade väljavahetamine hoiab huvi üleval ja toimib hästi.
Vihik on hea mõte! Nii tore reisimälestus 🙂 Ma alles kogun jõudu, et kuidas võiks kõik reisimälestused kokku koguda, sh ka reisil joonistatud pildid.