Raamat: “Lihtsus lastekasvatuses”
Autor: Kim John Payne, Lisa M. Ross
Kirjastus: Pegasus, 2017

Kui ma seda raamatut lugema hakkasin, siis mu esimene emotsioon oli: “Ma ju tean kõike seda!”. Eriti tuttav ja kuuldud oli mänguasjade ja üldse asjade vähendamise soovitus. Ometi andis teada-tuntud tõdede süvitsi lugemine uusi mõtteid ja nippe, kuidas meie pereelu lihtsustada. Alustades väga ilmsest asjade koguse vähendamisest, lõpetades aja ja graafikute lihtsustamisega.

Liiga palju valikuid

Kõige lihtsam näide – mänguasju, mille vahelt laps valida saab, peaks olema vähem. Esiteks võiks kodus üleüldse mänguasjade kogust vähemalt poole võrra vähendada, kuid ka need ei pea olema korraga kättesaadavad. Mänguasjade roteerimine aitab hoida ka vanad mänguasjad uute ja huvitavatena kui nad üle pika aja taas nähtavale ilmuvad, samuti lihtsustab see toa koristamist ja rikastab lapse mängu, sest ta saab keskenduda ühele mängule. Kuidas mänguasju roteerida, sellest ma kirjutasin mõni aeg varem. Mänguasjade toas hoiustamise kohta on raamatus toodud huvitav argument – kui hoida mänguasjad madalal ja korvides, mida saab liigutada ja koristamise alale ligi tõmmata, soodustate lapsel koristamises osalemist. Muidu hakkab ta asju ükshaaval riiulisse viima ja siis on tähelepanu kerge hajuma.

Autor tõi huvitava näite ühest perest, kus lapsed üritasid mänguasjade küllust omal viisil ohjata. Tütar tundis sisemist tungi korrastada ja tegeles mänguasjade sorteerimisega. Poeg aga tundis soovi neid lõhkuda ja õe loodud korda segi ajada. Kuni mänguasjade vähendamise aktsioonini kaklesid lapsed pidevalt, peale seda aga hakkasid lapsed lihtsalt mängima.

Mänguasjadest loobumisel võib jälgida neid printsiipe:

– viska ära kõik katkised mänguasjad (või kasuta meisterdusprojektides)
– anna ära liiga titekad mänguasjad
– loobu leludest, mis duubeldavad oma funktsiooni (75 mänguautot?!?)
– loobu mänguasjadest, mis teevad lapse eest kõik ära või lähevad liiga kergesti katki
– loobu leludest, mis oma kasutusvõimalustelt väga fikseeritud, takistavad kujutlusvõime rakendamist (loe: igasugused multikategelased)
– loobu ülestimuleerivatest leludest ehk valgus-ja heliefektidega asjandustest
– loobu mänguasjadest, mille ostmiseks on sulle survet avaldatud (ehk moehulluse mänguasjad)
– loobu vägivalda õhutavatest mängudest (puupüssi teevad lapsed nagunii aga detailideni täpsed automaadi koopiad on liiast)
– jäta alles lapse lemmikud mänguasjad

“1970. aastatel kirjutas arhitekt Simon Nicholson oma lahtiste osade teooriast //. Teisisõnu kasutavad lapsed mängus seda, mida nad saavad liigutada, ja seda, mida nad saavad oma kujutlusvõimega ümber kujundada. // Loovus ei peitu asjades, see on jõud, millega lapsed liigutavad asju ning kujutlevad ja kavandavad nendega tehtavat. See paindlikkus ongi erinevus fikseeritud mänguasjade ja piiritlemata mänguasjade vahel.”

Miks aga toodetakse aga aina keerukaimaid ja kõrgtehnoloogilisemaid mänguasju kui tegelikult on lapsele parim lihtne lelu? “Tegemist on mängu äristumise viimase faasiga. See väidab, et mäng nõuab tooteid ning selleks, et laste tähelepanu köita, peavad vanemad mänguasjade kogust ja keerukust pidevalt suurendama.”

“Lastel pole mängimiseks vaja palju mänguasju, neil on vaja vaba aega.”

Kui teada lapse arenguetappe ja missugused kogemused on teatud etapis olulised, on lihtsam ka mõista, mida lapsed mänguks vajavad. Igal juhul tasub eelistada kogemust asjadele. Ja kogemuse all ei peeta silmas suure raha eest kuskile lõbustusasutusse minekut, vaid süvitsi ja vaikselt näiteks looduse uurimist, puuoksa peal ronimist, oma nahal tuule tundmist. Autor soovitab lastele võimaldada oma väikesi tööriistu, mis on lapsele kättesaadavas kohas. Liikumise olulisusest teab vast juba iga lapsevanem, küll aga kiputakse unustama, et kunst ja loovus väljendub ka mudaga mängus, kus laps ise protsessi juhib, mitte samm-sammult ette dikteeritud Pinteresti-väärilises meisterduses.

Liiga palju stimulatsiooni koormab meeled üle

Lisaks mänguasjade liiasusele tuleb tähelepanu pöörata ka raamatute ja riiete vähendamisele. Meie keskkond ei koosne ainult asjadest, vaid ka lõhnadest, helidest ja valgusest. Õhuvärskendaja, pesuvahendite ja küünalde lõhnad, teleri valguskuma ja -heli – nende stimulatsioonide kogust oma kodus tuleks analüüsida ja vähendada.

Rütm

Ma arvasin, et see on ainult meie pere probleem, et me ei suuda hoida rütmi ega traditsioone. Laupäevast koristuspäeva, pühapäevaseid pannkooke, reedest filmiõhtut. Igasugused üritused ja spontaansed väljasõidud mõjuvad sedalaadi traditsioonilistele üritustele hävitavalt. Ühelt poolt sooviks lastele ja endale pakkuda elamusi väljaspool kodu, avastada maailma ja teiselt poolt tajun, et rutiini puudumine pole hea. Psühhloloogide sõnutsi on nii mitmedki laste käitumisprobleemid põhjustatud sellest, et laste päevad ei ole etteennustatavad ja põhjustavad neile seetõttu stressi. Kuidas päevadesse rohkem rutiini tuua kui pere elutempo on siiski tormiline, sellest on raamatus ka pikemalt juttu.

“Rütmiline päev sisendab lapsesse rahu ja kindlustunnet.”

Autor rõhutab korraldamata vaba aja vajadust laste päevades. Kuna lasteaia- ja koolipäevad on täis reegleid ja graafikuid, siis vajavad lapsed vaba aega, et end laadida. Praegu aga kipub vastupidi olema – lastele planeeritakse peale kooli trennid, et nad saaksid oma liikumisvajadust rahuldada ja et nad ei satuks linnas ula peale. Kuna tänapäeva lapsed liiguvad vähem kui peaks, siis on selline nähtus igati tervitatav. Samas kaotavad hommikust õhtuni korraldatud päevad ära laste iseseisva aja, mis on ka hädavajalik, et nad saaksid oma mõtteid või tundeid läbi töötada. Mulle meeldis raamatus see mõte, et kui veeta lastega aega ühes ruumis, olla laste jaoks olemas, siis nad saavad ise valida aega ja kohta, et end sinu jaoks avada. Mulle tundub, et eriti just teismeliste puhul on sellised hetked üliolulised, et lapsed halvale teele ei läheks. Samas, et teismeline end avaks, peaks usalduslik suhe pärinema lapsepõlvest.

“Omavahelisi suhteid kujundatakse sageli tegevustevaheliste pauside ajal, mil ei toimu eriti midagi.”

See lause paneb mõtlema kvaliteetaeg vs kvantiteetaeg prioriteetide üle – kas on olulisem kui ägedat ja sisulist kvaliteetaega sa lapsega veedad või loevad koosveedetud tunnid?

Lugude jutustamise tähtsus

See on hästi huvitav, kuidas lapsed on alati platsis kui keegi jutustab või loeb mõnda lugu. Mõnikord ma hakkan ühele lapsele lugema ja siis ilmub kohe teine ka kuskilt nagu võluväel välja. Ma ei ole eriline jutustaja, meeldib ikka rohkem ette lugeda, aga raamat pani mind mõtlema, et oleks hea kui ma jutustaksin ka ise – eriti just lugusid enda ja ka laste varasemast lapsepõlvest. Lugusid elust. Korduvalt. Lastele meeldivad kordused, need sisendavad neisse kindlustunnet.

Graafikute lihtsustamine

Lastel on vaja oma vaba aega, et teha mitte midagi. Laps, kelle elu juhivad graafikud, plaanid ja kohustused, ei tea tihti ise ka, mida ta teha tahab. Seda ta saab teada tundes igavust. Planeeritud vs planeerimata aja osatähtsuse küsimus on minu jaoks hetkel enam mõtteainet pakkuv. Lapsed hakkavad lähenema koolieale ja see tähendab ka soovi ja survet osaleda mitmesugustes huvialaringides. Millistesse minna ja  millised välja jätta, on pidev dilemmade küsimus. Selles osas andis raamat mulle kindlustunnet, et vähem on parem.

Kaitsmine täiskasvanute maailma eest

Ekraanide lihtsustamine – väikelapse eas on väga lihtne hoida üleliigsed ekraanid oma kodust eemal. Autor soovitab kodudes, kus on alla 7-aastased lapsed, televisioonist loobuda, sest saadud kasu on väiksem kui kahju. Meil ei ole kodus televisiooni, kuid vanavanematel külas olles, kus taustaks mängivad näiteks uudised, olen ma tihti kanaleid vahetama pidanud, sest leian, et laste jaoks on käsitletavad teemad liiga hirmutavad.

Rääkige vähem. Mida rohkem te ütlete, seda vähem te kuulate.

Introvert minus hõiskab sellise soovituse peale! Minu meelest räägivad inimesed liiga palju ja seetõttu ei pane enda ümber toimuvat tähele.

Miks peaks lapsi täiskasvanute maailmast eemal hoidma? Sest neil on vaja teada, et neil on koht heas maailmas ja lootusrikas tulevik. See mõte on mind palju pannud järele mõtlema kui palju oma 5-aastasele maailma kurjusest rääkida. Ma pean küll ausust oluliseks, kuid ei soovi, et laps võtaks enda kanda maailma mured. Tal on niigi suured mured – kui kass murdis väikese linnupoja või sõber polnud nõus mängima sama mängu, mida tema soovis.

Need on põgusalt teemad, mida raamat käsitleb – süvitsi. Nii et jah, soovitan lugeda.

Eveli

Kui sa soovid teada saada järgmistest postitustest, siis registreeru uudiskirja saajaks. Uudiskirja saadan välja kord nädalas või harvemini.