Tormituuled

tormilatern

Nonii, esimene päev blogimise väljakutsest jäigi vahele. Meil on siin veidi ärevad ajad – tormi tõttu olime pikalt elektrita ja muidu ka pakub elu väljakutseid 😀 Seekordne torm raputab ikka korralikult, õhtul on isegi raske uinuda, sest kogu aeg  on üks mühin ja kolin ümberringi.  Hetkel on mul isegi hea meel, et maa on meil paljas, ainult mõni lumeräbal siin ja seal, sest muidu lisanduks suurele tuulele veel tuisu ja lume faktor ja oleks jälle mõni väljakutse juures. Homseks lubas lund ka, nii et saame näha :)

Elekter läks meil ära öösel, nii et tuba muutus kottpimedaks. Maal puudub igasugune valgusreostus, mis tähendab, et mõni öö on nii pime, et ei näe sõrme ka suhu pista. Seepärast oleme laste jaoks maja peale paar hästi mahedat öövalgustit pannud, sest neil on komme öösiti kondama minna (loe: meie kaissu tulla) ja mulle sobib kui nad ise liiguvad, mitte ma ei pea kisa peale kuhugi kohale jooksma. Mulle meeldib magada.

Lastel pidi viirusejärgne vaba päev olema ja nagu kiuste ärkasid nad enne kui argipäeva äratus oleks olnud. No mida sa teed kell 7 hommikul kottpimedas majas?!? Üritasin neid veenda, et äkki ikka lebotaks kuni vähemalt hämardub, aga ei. Mis siis muud kui hommikusöök küünlavalgel. Pisipiiga ikka üritas tulesid põlema panna. Ja siis genereeris idee, et äkki ikka vaataks multikat 😀 Täiega kogemusõpe elektrist! Tirtsu suur mure oli, et tema liimipüstol ei tööta kui elektrit ei ole 😀 “Aga õnneks liimipulk töötab!” Hommikusöögilaua vestluse teema oligi peamiselt see, mis töötab elektriga ja mis mitte ja missugused elektriseadmed töötavad aku pealt.  Veidi peame töötama veel selle kontseptsiooniga, et WC pott tegelikult ei tööta elektriga aga vett lihtsalt ei tule juurde, sest pump vajab elektrit. Õnneks-õnneks on meil alternatiivküte olemas ja külma ei pidanud kannatama. (Ja märkus iseendale, et üks kuivkäimla võiks ikka hoovi peal olemas olla).

Õhtul töölt koju sõites oli üks puu risti tee peal ees, vaevu märkasin, sest teisel pool seisvate autode tuled pimestasid. Jätsin auto seisma ja genereerisin parajasti plaani, mida edasi teha kui märkasin taga vilkureid. Ahjaa, siit mõnisada meetrit eemal on ju vabatahtlikud pritsumehed! Kaks meest hüppasid autost välja, saed käima ja 7 min hiljem oli plats puhas. Vahepeal sain mehelt sõnumi, et neiud avaldasid õuna soovi, seega keerasin otsa ringi ja ostsin külapoest kaks viimast õuna ära :) Jõudsin ilusti selleks ajaks kohale kui päästeauto ümber keeras ja minema sõitis. Veidi kõhedaks võttis küll see teadmine, et 10 min varem seisis see puu veel püsti ja see oli puhas õnn, et ükski auto alla ei jäänud.

Täna tormab edasi. Seekord olen ma paremini ette valmistatud ja mul on isegi varuvesi olemas! Akud laetud.

Side lõpp :)

Eveli

Kui sa soovid teada saada järgmistest postitustest, siis registreeru uudiskirja saajaks. Uudiskirja saadan välja kord nädalas või harvemini.

9 thoughts on “Tormituuled

  1. Mari-Liis says:

    Mul ütlevad tüdrukud elektrikatkestuse kohta “elu nagu vanasti”, sest siis pole midagi muud teha, kui istuda küünlavalgel hämaras ja üksteisele lugusid jutustada või laulda. Selle all peavad nad silmas seda, et videvikku oodates oli vanasti kombeks aega surnuks lüüa lugude vestmise saatel. Nad on kohe kurvadki, kui vool tagasi tuleb, sest pimedas on kõik teistmoodi ja põnev. Ja toredad lood viivad kõheduse pimeduse ees eemale.

    • mutukamoos says:

      Jaa, elektrikatkestuses on oma romantika isegi minu vanuses :) Seekord meil sattus see hommiku peale, kus oli peagi vaja kodust lahkuda ja lood jäid vestmata. Aga juba küünlavalgus ise, ilma igasuguse muu valgusallikata, on maagililne :) Ja üleüldse, oh seda elevust!

  2. kaarin says:

    vot, so postitused on sageli isiklikke mälestusi esilekutsuvad :)
    meil oli minu lapsepölves tormisematel aegadel ikka elekter ära, vahel kohe mitu päeva – ja ma mäletan, kuidas mul järsku plahvatas, et puupliit vöib olla elu keskpunkt. ja millegipärast meenub, et ühel öhtul joonistasin köögilaua taga küünlavalgel ‘vanaaegset pilti’ – küünlajupiga sirgeldasin jooned ja seejärel värvisin vesivärvidega üle. meie ajal öpetati sellist tehnikat koolis – rasvasele pinnale vesivärv ei haaku ning seetöttu jääb tulemus selline… pönev :) millegipärast oli mul kujutlus, et just niimoodi nägid vana aja laste pildid välja – ja et just selline oli nende joonistamiskogemus :)
    järgmisel päeval päevavalges oli pönev näha, kuidas pilt siis tegelikult välja kukkus….
    ahjaa, huvitav – migit mälujälge sellest, et telekas mitu päeva ei töötanud, ei ole…

    • mutukamoos says:

      Jaa, me tegime ka lapsepõlves neid küünlapilte. Olen suurema lapsega ka kunagi katsetanud, aga siis oli ta veel liiga väike, et täpselt aru saada. Peakski nüüd uuesti proovima :)
      Telekast ei osanud jah lapsepõlves väga puudust tunda – see pooletunnine lastesaade nt ei kaalunud üles õues lumekindluse ehitamist 😀 Ma ei ole päris kindel, aga väga kahtlane tundub, et kui me pimedani õues mässasime, et me peale seda oleks veel telekat vaadanud… Eks siis oli telekapõnevust juba seepärast varem, et tegelikult olid kõik multikad juba vähemalt korra ära nähtud.
      Meie põnnidele ka telekas igal päeval ei meenu. Vaatamegi siis, kui meenub, mõnikord jääb päris mitu päeva vahele :)

  3. kadri_lambrine says:

    Ma olin eelmise aasta lõpus lausa natuke kurb, kui suur Kalamaja elektrikatkestus meie majast mööda läks 😀 Oma lapsepõlvest mäletan, et elektrikatkestus oli selline põnev ja natuke salapärane värk. Olgu siis täielik katkestus või see, mille kohta öeldi, et elektrit on ainultpool faasi. Niiet ebamugavustele vaatamata on väga äge, et teil seal selliseid lapsepõlveelamusi luuakse :)

    • mutukamoos says:

      Ohei, suur ebamugavus see pole. Isegi moosid ei sulanud üles. Vist.
      Meil on ikka suht harva elektrikatkestused. Nii harva, et ma vahepeal isegi kaalusin lavastamist, et lapsed mõistaksid, kuidas me elektrist sõltume.
      See on väga põnev, et ainult pool faasi elektrit? Seda ma oma lapsepõlvest ei mäletagi. Mäletan ainult seda unistust, et läheks meil ka elekter ära, et ma saaks koolis öelda, et ma ei saanud kodutöid teha 😀 Millegipärast sobival ajal see katkestus ei tulnud.Kuigi ootasin nt äikese ajal pikisilmi, no et äkki veab 😀

  4. Kristiina says:

    Meil siin tuulepealsel maal pole ammu elekter ära olnud. Aga meie lastele see hullult meeldib. Siis on kõik nii teistmoodi, saab palju küünlaid põletada, ahju tuld teha ja tulevalgel juttu ajada. Naljakas, kuidas kõik siis automaatselt vaiksemalt rääkima hakkavad… 😁
    Ja meie lapsed hakkasid ka mingi aeg tagasi öösel läbi maja meie juurde rändama. Meie aga ärkasime sellepeale alati üles ja uni oli kõigil rikutud, hommik oli alati nii raske. Siis otsisime, et kolivad mõneks ajaks meie tuppa. Sellest ööst alates magavad nagu nukud, hommikuni välja… Ilmselt selline periood, mina ise olin ka rändaja olnud 😁
    Saadame teile tervitusi siit lumisest lõunast 😊

    • mutukamoos says:

      Meil siin üks rändaja on öösel isegi nina veriseks kukkunud. Vat siis ei saanud tõesti keegi magada : D Muidu ma ikka magan edasi kui lapsed kaissu tulevad. Lihtsalt kitsaks kipub minema kui mõlemad juhtuvad tulema. Aga tundub, et vähemalt Pisipiiga rändamised veel niipea ei lõpe 😀
      Lehva-lehva saare pealt!

      • Kristiina says:

        Meil lõppes meie voodisse tulek sellega, et H kukkus esihambad välja, öösel unepealt :( Ja nad tulid ikka alati meil kahekesi, emb kumb siis ärkas, ajas ikka teise ka üles. Meil ka siis vahetoas tuli põles, et oleks valgem/julgem tulla. Aga üksi kumbki ikka ei julgend 😀 Neljakesi kitsas jah. Nüüd, kui magavad samas toas meiega, aga enda voodites, seda enam pole olnud. Näis, kaua siis niimoodi elama peab 😀

Vasta mutukamoos-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga