….või peaksin ma panema pealkirjaks, kuidas me kõik Pinteresti hullud ideed teoks saime teha? 🙂 Parv, sillakesed, suur sisseistutav linnupesa, vaatlusplatvormid ja toidupüramiid on vaid ühed näited sellest, mida saab teha Püha Soobiku Avastusterajal Saaremaal. See lastele suunatud looduse õpperada valmis kohalike inimeste initsiatiivil ja eurorahade toetusel. Pead panid kokku lapsevanemad, õpetajad ja külarahvas. Mõtted mõlkusid küll nii ja naa. Mõni idee tundus mulle alguses täitsa teostamatu või siis pehmemalt öeldes – keeruline teostada. Aga koos suudab rohkem ja nii need teoks saidki. Ja väga äge tulemus sai!
Vahemärkus – loosin kõikide loodusesõprade vahel välja Höpi Märka loodust loovkaardid. Loosmise tingimused leiad postituse lõpust.
Meie soov oli luua rada, kus lapsed saaksid käia loodusega tutvumas, luua neile võimalusi, et võimalikult palju ise kogeda, oma kätega teha ja katsuda. Seetõttu on rajal mitmeid aktiivse tegevusega punkte, sest läbi käelise tegevuse ja kogemuse õpib inimene kõige enam.
Kõige enam meeldib mulle Soobiku juures selle maastiku mitmekülgsus – siin on soist pinnast , mustikametsa ja kadakavälja. Kui sul on aega, siis soosaare sillalt avanevaid vaateid võib imetlema jäädagi. Igal aastaajal on rada ise nägu – kevadel-sügisel veerohkem, suvel kuivem. Talvel saab seal lausa uisutada. Kevadel on pokud alles pisi-pisikesed, sügiseks juba parajalt mürakad, mistõttu on vaated väga erinevad.
Loodusõppe puhul on oluline käia ühes ja samas kohas erinevatel aastaegadel. Samas kohas käies on lihtsam tajuda muutusi looduses. Praeguses rutakas ja pidevalt muutuvas maailmas on kerge sattuda voolu, kus tunned, et pead kogu aeg midagi uut kogema, uusi kohti avastama. Samas kohas käimine on “igav”. Juba käidud-nähtud. Ma aga julgustan lastega käima just ühes ja samas kohas, uurima seda kohta rohujuure tasandini. Või isegi allapoole 🙂
Selleks, et nii vesisele pinnasele saaks mingigi matkaraja teha, pidi sinna kärutäite viisi täidet viima. Võsaraiumisest ma ei räägigi. Loovam osa algas siis kui hakkasime projekti kirjutatud rajapunkte teoks tegema. Ma pidin lihtsalt ahhetama kui andekad ja kuldsete kätega mehed meiekandis on. Vaadake näiteks seda lahedat sipelgapesa vaatlemise lavatsit.
Või postkasti?
Ja temaga harmoneeruvat lehtlat.
Parv oli üks neist asjadest, mille idee õhku viskamisel ma olin kindel, et see jääb küll tegemata. Kuidas teha nii, et see ikka kaldasse tagasi jõuaks? Siin tulebki meeskonnatöö võlu välja – teoreetikud käivad idee välja, räägivad sellest praktikutele ja praktikud mõtlevad välja geniaalse toimiva lahenduse, millest saabb raja tippnumber. Vähe sellest, et parvetamine on lihtsalt lahe, õpivad lapsed siin ka ülekandemehhanisme tundma õppima.
Raja tutvustavate tekstide koostamine oli ka meile endale väga hariv. Selleks, et välja sõeluda faktid, mida infotahvlile kirja panna , tuli enne teema selgeks teha. Ja ega keegi meist ei ole looduse spetsialistid. Kusjuures ma tunnen, et peale laste saamist olen ma ikka väga-väga palju looduse osas targemaks saanud. Üheks põhjuseks on muidugi maale kolimine ja olles nii looduse lähedal, siis ikka tekib küsimusi, miks üks või teine asi nii on. Kuid lapsed lisavad motivatsiooni – kui nad midagi küsivad, mida ma ei tea, siis tavaliselt püüan vastuse järgi uurida. Nendega koos loen ma hoopis teistsugust kirjandust jne.
Sildid tegime lastepärased ja kergesti loetavate tekstidega. Kogu raja käivad kaasa tegelased Soo ja Moo, kelle nimed on tuletus saare murdest (Soo = sinu ja Moo = minu) ning Soobikust.
Linnupesa on veel pooleli ja külastajad saavad ise metsa alt materjali varuda ning aidata seda lõpetada. Selle sisseistutava pesa kõrval on ka kõrgel asuv kotkapesa imitatsioon (vt päisepilt), mis ei ole küll mõeldud sisseronimiseks (kuigi keegi on seda katsetanud, sest pesa on seetõttu veidi kannatada saanud), vaid annab aimu kui suur on merikotka pesa. Üks asi on lugeda raamatus kui suur see pesa on, teine asi on näha oma silmaga. Megasuur!
Lehtla juures saavad lapsed ajaviiteks kokku panna toidupüramiidi – kes keda sööb? Need kettad joonistati kohalike koolilaste poolt ja on teisaldatavad. Ma rajal käies ikka veidi segan neid ka seal, et järgmistel oleks jälle põnev õiget järjekorda paika sättida.
Loomade söödasõime juures saate võrrelda põdra- ja kitsesarvi. Proovige neid kokku ka lüüa ja kuulake, kuidas kõlisevad!
Oleme varunud ka roikaid, et lapsed saaksid proovida onni ehitamist. Nagu näha, on rajal omajagu tegevusi, mis vajavad aega – seega on raske öelda kui kaua avastusteraja läbimine aega võtab. Rada ise on umbes 1 km pikk.
Raja alguses saab aega parajaks teha ämblikuvõrgu punumisega.
Raja lõpus aga madalseiklusrajal end proovile panna.
Nii algusest kui lõpust leiad ka raja kaardi. Kui sa hoolega vaatad, siis näed seal ka disc-golfi raja märki. Seda rada veel ei ole, aga projekt on töös ja ehk järgmisel hooajal saab seal ka kettaid loopida.
Nüüd aga kingiloosist. Meie oma kodumaine lastetoodete firma Höp kingib ära ühe komplekti nende Märka loodust loovkaarte. Need kaardid on hästi hea abivahend lapsevanematele, vanavanematele või õpetajatele – kui pea on tühi, siis on sealt hea lihtsaid ja kergesti teostatavaid ideid leida. Iga teema kohta on mitu tegevusideed, mis on jagatud tubasteks ja õuetegevusteks. Nii et vihmapäevade sisustamine on hooleta! Muide, kui sa ei malda losoitulemusi ära oodata, siis veel viimaseid päevi saab neid kaarte soodushinnaga (augusti lõpuni). Loosis osalemiseks kommenteeri Mutukamoosi Facebooki lehel vastavat postitust ja soovita mulle ja teistele lugejatele mõnda toredat ja looduskaunist kohta Eestimaal, kuhu võiks koos lastega minna. Loosimine läheb lukku esmaspäeva, 3. septembri südaööl.
Head loosiõnne ja looduse avastamist!
Eveli
Kui sa soovid teada saada järgmistest postitustest, siis registreeru uudiskirja saajaks. Uudiskirja saadan välja kord nädalas või harvemini.
