Kevadel looduses ringi liikudes on kuidagi eriti ilusti näha loomade väljaheited, hein pole veel kõrgeks kasvanud ja nii on hea teha algust loomajälgede tuvastamisega. Sest tõesti, ainsad jäljed pole jalajäljed, vaid kõik, millega loomad loodusesse oma olemasolust märgi maha jätavad, ka murdunud oksad ja ärakraabitud pinnas. Murdunud okstega seoses meenuvad mul küll alati “Nahksuka jutud”, kus indiaanlased suutsid imehästi jälgi lugeda. See kirjanduslik romantika on ka mind pannud huvi tundma looduses leiduvate jälgede osas.

Ühel kevadel samamoodi kodu ümbritseval heinamaal jalutades tekkis meil lastega mõte erinevad leitud ekskremendid kokku koguda ja ära määrata. Ütleme nii, et kitse ja põdra jälgede eraldamine valmistas mulle endalegi raskusi. Õnneks on mu äi jahimees – nii et kogusime näidised purkidesse, nummerdasime ja andsime vanaisale määrata.

Kuna määramiseni läks veidi aega, siis juhtus meil ka selliseid vestlusi olema: “Emme, ma leidsin heinamaal ühe looma kaka”. “Ahaa, kelle oma oli?” “Number kaks!” 😀

Mõne junni määramisega jäi ka äi hätta – eriti kui meil puudus kinnitus, et meie maja taga oleks mõni lammas käinud?!?

Näidised kogusime purkidesse (alguses kohe kaasi peale ei pannud, et kõik ära kuivaks) – idee sain RMK loodusmajadest, kus olen sarnaseid purke näinud. Tuppa neid ei toonud, sest meil on õnneks mängumaja ja eks see oli ka väike tagamõte selle ehitamisel, et kogu kraami tuppa ei peaks tooma 🙂

Sedasi purkidesse saab kõiksugu kraami korjata, mida loodusest leiate – nii on seda hea vaadelda ja samas ei aja väga palju sodi.  Määramise abiks on head käsiraamatud – mõni jäljeajamise raamat võiks ikka kodus olla 🙂

Ma näiteks ei teadnud enne jäljeraamatu lugemist räppetompudest midagi (ja ma olin lugedes 30+!). Seni me pole veel ühtegi leidnud aga meie koduümbrus ei ole selle jaoks soodne ka. Räppetombu lahkamine on mu (meie? 😀 ) järgmine eesmärk.

Mida ägedat sa loodusest leidnud oled? Ma skoorisin ühed sokusarved ja no üks kitseskelett üllatas ka meid.

Head
Eveli