Käsi püsti, kelle laps tuleb õuest, taskud pungil varandust täis? Ja mida siis kõikide nende kivikeste, kastanimunade, linnusulgede ja teokarpidega peale hakata? Meie igapäevane praktika kippus olema see, et leidsin neid iga kapi nurga pealt ja siis sain riielda kui mõne ülitähtsa kivikese olen kõrvaldanud (või siis ei saanud me magama minna, sest see kivi oli vaja kaissu võtta). Continue reading
Kuidagi on nii juhtunud, et igal suvel me katsetame aias mõne uue lasteatraktsiooniga. Ülemöödunud aastal oli selleks suur päevalillepeenar ning värviderohke suvelillepeenar, möödunud aastal aga heinamaa labürint. Labürindi alge oli olemas ka eelneval suvel, kuid siis me niitsime lihtsalt niidetavale murule rajad sisse ja lasime kõrvalt veidi kõrgemaks kasvada. Seekord aga andis labürint ikka labürindi mõõdud välja, sest kohati oli taimestus üle pea. Continue reading
Möödunud sügis oli meie pere jaoks muutusi täis – esimene laps alustas kooliteed! Sellega seoses kasvas hüppeliselt tema huvi lugemise vastu ja tõusis teemakorda iseseisev raamatute lugemine. Et seda indu üleval hoida ja lapsi ning ennastki lugema motiveerida, otsustasin teha visuaalse raamatulogi. Continue reading
Detsembrikuu Nipiraamatust võite leida meie kodu loo. Selle artikli saamislugu on üsna pikk, sest ajakirjanik Laura, keda mina tunnen tegelikult Lauravihiku Laurana, võttis minuga ühendust juba kevadel, et äkki võiks meile külla tulla 🙂 Oi, kuidas mind hirmutas see mõte. Meil on ju kõik veel pooleli! Ma üritasin Laurat ka hirmutada, kirjeldades talle, kuidas meil siin ainult üks sein vaadatav ja seal ainult ja seal… Aga Laura ei lasknud end hirmutada ja rahustas mind järjekindlalt maha, tema on ju instagramist näinud, et meil pildimaterjali küll. Kevad venis suveks ja suvi sügiseks ja siis sai Eveli kartus murtud ja nõustusin Laurat ja tema kaamerameest meie uksest sisse laskma, enne kui teise majapoole lammutustööd algavad. Continue reading
Me oleme nüüd juba kolm aastat teinud raamatute advendikalendrit, mille idee eest võlgnen tänu Knights Castle blogile. Advendikalendri ettevalmistamine on põnev mulle ja hiljem koos lugemine meile kõigile. Continue reading
Kirjutan peagi pikemalt meie iga-aastasest raamatute advendikalendri traditsioonist, kuid soovin pühendada eraldi postituse kahele kalendriraamatule – The Polar Express ja The Nutcracker.
Seekordne aiasuvi oli meil teistsugune kui eelmine. Kuidagi juhtus nii, et isegi porgandit ei jõudnud maha panna. Kogu mu tähelepanu oli suunatud mu enda talikülvi katsetustele, kus üritasin püsikupeenra jaoks taimi ette kasvatada ja nii avastasin mingi hetk, et ups, porgand maha panemata. Õnneks aga oli Tirtsu (7a) enda motivatsioon väga tugev ja tema mahitusel jõudis peenrasse nii mõnigi taim, mida ma ise muidu poleks kasvatama hakanud.
Hiljuti ühes FB kommentaariumis, mille postituses küsiti kingisoovitusi lastele, mainisin ma, et minu soovinimekirjas on Grimmsi vikerkaar. Olen seda mitu aastat erinevates blogides piilunud ja ikka nii-ja naapidi vaaginud, kas see ikka on seda investeeringut väärt. Ja mida aasta edasi, seda enam ka kahelnud, et äkki on juba meie lapsed liiga suured. Õnneks haaras Grimmsi Eesti esinduspoe memme.ee haldjas Daniela mind sõnasabast ja saatis meile ühe vikerkaare testimiseks. Ma ei tea, kaua ma muidu veel otsustusvõimetu oleksin olnud 🙂 Continue reading
Loomulikult raamat! Kui ma laps olin, siis oli meie peres traditsioon, et esimesel koolipäeval ootas meid kodus üks üllatusraamat -igale lapsele üks. Ja samuti kingiti meile raamat enne igat koolivaheaega. Ma olin alati väga põnevil, et mis raamat siis seekord. Kui me suuremaks saime, siis palus ema meil poes ise raamat välja valida ja oma soov talle edastada. Nii tore oli siis mitu nädalat poes luurata ja valikut teha 🙂 Gümnaasiumi klassides leppisime kokku ühe raamatu peale õppeaasta jooksul – juhul kui soovime mõnda kallimat raamatut (tollal meeldisid mulle väga kunsti- ja suured pildiraamatud). Continue reading
….või peaksin ma panema pealkirjaks, kuidas me kõik Pinteresti hullud ideed teoks saime teha? 🙂 Parv, sillakesed, suur sisseistutav linnupesa, vaatlusplatvormid ja toidupüramiid on vaid ühed näited sellest, mida saab teha Püha Soobiku Avastusterajal Saaremaal. See lastele suunatud looduse õpperada valmis kohalike inimeste initsiatiivil ja eurorahade toetusel. Pead panid kokku lapsevanemad, õpetajad ja külarahvas. Mõtted mõlkusid küll nii ja naa. Mõni idee tundus mulle alguses täitsa teostamatu või siis pehmemalt öeldes – keeruline teostada. Aga koos suudab rohkem ja nii need teoks saidki. Ja väga äge tulemus sai!
Vahemärkus – loosin kõikide loodusesõprade vahel välja Höpi Märka loodust loovkaardid. Loosmise tingimused leiad postituse lõpust.