On hommik ja kiirustan tööle. Panen parajasti last turvatooli kui tunnen, et suur vari liugleb üle pea. Tõstan pilgu ja näen kaht sookurge madallendu tegemas. Jah, on kurgede hõikumise aeg. Ärkan ja uinun nende häälte saatel. Maagiline aeg.

Kohtumisi on veel. Oma taluteelt välja keerates silman jänest põlluäärel piilumas. Suuremal teel, kui kiirused juba suuremad, mõtisklen olnud kohtumiste üle ja pean järsku pidurdama – kitseke tormab üle tee. Õnneks piisavalt kaugel, kuid pidurdan siiski – juhuks kui neid rohkem peaks olema. Sel korral teisi ei näe.