Loen praegu Väikest Hygge raamatut ehk kuidas taanlaste kombel hästi elada. “Hygge’t võib nii mitmeski võtmes nimetada lihtsa ja aeglase elu Taani versiooniks” kirjutatakse raamatus ja see lause vast tõmbab sisu hästi kokku.

“Hygge peitub atmosfääris ja kogemuses, mitte asjades. See seisneb nende inimestega koos olemises, keda armastame. Kodutundes. Teadmises, et oleme maailma eest kaitstud, turvalises kohas, kus lubame kaitserüül õlgadelt langeda. Võime lõputult vestelda väikestest või suurtest asjadest siin elus, tunda end lihtsalt mugavalt teineteise vaikses seltskonnas või olla lihtsalt omaette ja nautida tassikest teed.”

Ma tunnen viimasel ajal, et mul on raske iseendaga kontakti saavutada ja väga napib just sellised aeglase elu hetki. Ometi võiks ju maal elamise puhul teisiti eeldada? Ja tänane päev* oligi näiteks väga äge, sest mu mees tegi mulle kolm uut kastpeenart ja ma siis tegelesin vaikselt mõtiskledes neisse kihtide laotamisega. Ja ilm oli ilus ja sinililled õitsesid ja linnud lausid ja ma ei suuda ära keksida kui palju peenraruumi mul nüüd hakkab olema. Continue reading →