Kirjutasin Tee ise jõulukingid blogis õpetuse, kuidas teha sinisevärvilist sädelevat soolatainast. Tirtsul on praegu see faas, kus kõik, mis sädeleb, on absoluutne hitt (vaadake kasvõi tema meisterdusaegset riietust – tema oma valik). Nii ka see tainas – tegevust jagus terveks päevaks ja see on kõva sõna kui sa oled haige lapsega kodune ja vaja samal ajal veidi tööd ka teha. Continue reading
Ehk teisisõnu soolataignast kollide meisterdamise komplekt. Mainisin seda ideed ka isetehtud jõulukinkide ideede postituses, kuid siin on mul ka konkreetne näide tuua. Nimelt juhtus meil ühe sünnipäevaga selline lugu, et tellitud kink ei olnud peopäevaks veel postiga kohale jõudnud. Päris tühjade kätega ka ei tahtnud minna ja nii ma selle purgi kokku panin.
Vahepeal oli Tirtsul periood, kus ta käis mängumuna peos ringi ja korrutas, kuidas sealt tibu välja tuleb. Mõtlesin, seda teemat siis veidi süvendatult käsitseda ja hakkasime soolataignast tibusid voolima.
Otsustasin veidi rohkem tähelepanu pöörata Tirtsu peenmotoorika lihvimisele, sest ta kipub vältima neid tegevusi, kus seda vaja läheb. Meil on kodus üks nupumosaiigi komplekt, millega tal küll meeldib mängida, kuid pigem nii, et mina panen nupud sisse ja tema lükkab välja. See komplekt on väiksemate nuppudega kui see, millest ma kirjutasin meie lemmikute mänguasjade postituses.
Tegin üle pika aja jälle soolatainast, seekord siis värvilist. Katsetasin veidi teistsugust retsepti ka.
Tirtsul on kaks lemmiktegevust – voolimine ja maalimine. Kui ta kraamib välja oma voolimismassi topsikud ja kutsub mind kaasa, siis olen tihti kimbatuses – mida seekord teha? Üks korralik kogumik piltidega oleks ju hea.
Ehk meie esimesed katsetused soolataignaga mängimisel. Katsetasin keetmata soolataigna retsepti sellest blogist. Tegin poole väiksema koguse, kuid ikka tuli meie jaoks palju. See kogus on mõttekas ilmselt siis teha kui tegu juba vanemate ja kogenenumate lastega. Meie põnni jaoks oli tegu väga uue materjaliga ja piisas paarist kolmest pallist, mida siis katsuda ja uurida.
Inglise keelt mitteoskajatele retsept: 1 tass jahu, 1 tass soola, 1 tass vett, 1 tl toiduõli. Sega kuivad ja lisa märjad. Mulle tundus, et vett sai palju ja lisasin kuivaineid seni kuni taigen enam näppude külge kinni ei jäänud. Peale mängimist panin karbiga külmkappi ja uuesti kasutusele võttes tuli veel jahu lisada.
Mida siis tegime? Esialgu katsus põnn taigent niisama. Mina veeretasin pallikesi. Kuna ta ise kippus taignapalli lihtsalt käes hoidma, siis otsisin kapist mõned spagetid ja hakkasin neid palli sisse torkama. Selle tegevusega tuli põnn kaasa – ühes käes hoidis “oma palli” ja teise käega siis torkis spagette minu palli sisse, Oma pallist ta ei loobunud.
Ülejärgmisel korral alustasime jälle palja taignaga. Näitasin kuidas käega peale surudes saab palli lapikuks teha. See talle meeldis ja tegi hea meelega plönne. Ise pallikeste tegemiseni läheb meil veel ilmselt aega.
Sattusin ka sellisele lehele, kus jagatakse näpunäiteid, millest voolimisel alustada. Peamine soovitus – igasugused vormid ja taignarullid on küll lahedad, kuid alustada tuleks alati paljast taignast ja harjutada pigistamist, lömastamist, kuulide ja vorstikeste rullimist. Arendab nii peenmotoorikat kui ka koordinatsiooni. Last tuleks julgustada kasutama mõlemat kätt. Kõigest täpsemalt võite lugeda artiklist endast. Niipalju võin lisada, et peenikeste spagettide laua pealt sõrmede vahele saamine on 1,5 aastasele ka paras väljakutse.
Pildil on kilpkonn (“nänn”), keda põnn aitas lõikelaua ääre pealt maha ja siis jälle peale ronida. Nalja peab ka ju saama!