Alustame näputoiduga

näputoit

Pisipiiga saab peagi 6-kuuseks ja sellel puhul tõime maalt ära söögitooli – on aeg hakata talle lisatoitu andma. Kui Tirts oli selles eas ja hakkasin talle lisa andma, siis ma alguses ka üritasin talle näputoitu anda. Olin lugenud paari eestikeelset artiklit, veidi foorumijuttu ja veidi inglisekeelseid lehti. Ometi jäi mulle ikka kõhklus sisse ja esimeste läkastamiste peale ehmatasin ikka korralikult ära. Nii mõnedki korrad leidsin end teda kummuli “raputamast”. Ja kuna ühiskondlik surve oli ikka püreetoidu suunas, siis nii ma ikka andsin igaks juhuks ka püreesid lisaks, et laps nälga ei jääks :) 

Kuidagi aga kujunes nii, et Tirtsule püreed kohe kuidagi ei istunud. Putru sõi hea meelega, kuid püreesid sõi mõne lusikatäie ja nii senikaua, kuni hakkaski sama toitu sööma, mis ülejäänud pere. Sel korral olen otsustanud endale kindlaks jääda ja Pisipiigale püreesid mitte anda. Õnneks on aeg edasi läinud ja ka Eestis näputoitumise (BLW ehk baby led weaning) pooldajaid rohkem ja mul seega kaasamõtlejaid ka, kellega hea konsulteerida ja ideid vahetada.

Uue ajajärgu sissejuhatuseks laenutasin raamatukogust Gill Rapley raamatu “Näputoit“. Päris huvitav lugemine oli juba silmaringi laiendamise mõttes. Seal räägitakse laste toitmise ajaloost ja kuidas kujunes, et lapsed üldse hakkasid püreesid saama. Mulle väga meeldib näputoitumise filosoofiline tagapõhi – laps ise valib, mida, millal ja kui palju ta sööb. “Millal” selles mõttes, et kui pikka pausi ta kahe suutäie vahel teha tahab. Lusikaga toitmine on oma olemuselt väikest viisi vägivallaakt pisikese kodaniku suhtes – “Võõõõõta, veel üks amps, vaata, lennuk tuleb!” :) Ma küll beebikoolis nägin ka selliseid lapsi, kes ootasid suu ammuli nagu linnupojad, et neile püreed suhu pandaks ja sõidki ära kõige suuremad purgitäied, kuid minul sellist last ei olnud. Lennukit ma teha ei viitsinud ega pidanud õigeks. Nii ma siis stressasin ennast söömata püreesid ära visates, arstile vaikselt noogutades, et jah laps sööb ja lootes, et ta koguseid ei küsi.

Kuna mul seisab see protsess kõik veel ees ja ei oska hetkel kogemusi jagada, siis ehk oskab mõni kogenud lugeja omi näpunäiteid jagada? :) Või on lugejate seas mõni samas seisus ema, kel oleks näputoitumise kohta küsimusi, millele saaks siis blogi kaudu vastata? Laske aga tulla!

Näputoitumise kohta saab veel lugeda:

Näputoidu teemal blogis:

Kui sa soovid aegsasti teada saada järgmistest postitustest, siis hakka Mutukamoosi Facebooki lehe fänniks või kliki paremal ääreribal “Jälgi” ja saad teated oma postkasti.

8 thoughts on “Alustame näputoiduga

  1. Kristiina says:

    Mina olen nüüd juba kahe lapsega seda teed läinud ja olen väga rahul. Poisiga, kes praeguseks on 2,4 aastane, alustasin ka, kui ta oli 6-kuune. Siis ei olnud veel seda eesti keelset raamatut ilmunud, mina sain idee Beebi ajakirja artiklist, kus Pille Petersoo seda ideed tutvustas. Mulle tundus see kohe väga loogiline ja õige samm. Hakkasingi siis proovima ja sujus hästi. Kõik toidud tegin ise, kui kodus olin. Kui olime parasjagu reisil, oli muidugi enne aastaseks saamist keeruline, kuna laps ei saanud ju restorani toitu süüa. Siis pidime ikka mõnel korral püreed pakkuma. Õnneks sellest mingit tagasilööki ei tulnud, ta sõi püreed aga tunduvalt kehvemini, kui tükitoitu.
    Lähedastele muidugi tekitas see teema parajalt meelehärmi, külvasin ikka palju segadust ja muretsemist sellega aga kui suutsin enda meetodit põhjendada, jäädi vist uskuma.
    Mulle meeldis väga see, et laps valis ise, mida sõi ja siiamaani julgeb maitsta erinevaid asju, ka neid, mis esmapilgul ei tundu isuäratavad. Muidugi, on ka temal kehvemate isude päevi, nagu ma arvan, et igal lapsel aga ma ei muretse sellepärast. Ka ei anna ma talle nö lohutuseks magusat, ainus magus, mida ta on saanud, on kook. Kommid, shokolaadid, mahlad jms magus on talle võõrad ja nii jätkame, kuni saame. :)
    Neiuga on kõik sama 😀 Tema on nüüd 4 kuud lisatoitu saanud ja ütleks, et läheb isegi paremini. St kui poiss ikka paaril korral pirni kurku tõmbas, siis ka mina haarasin viivitamatult ta jalad pihku ja raputasin pea alaspidi. E-ga olen pidanud seda ühel korral tegema. Nüüd aga pole vajadust olnud, kuna ta on kõigega ise hakkama saanud. Ma ei jäta teda muidugi kunagi tükitoiduga üksi, see on peamine asi mu meelest selle toitumise juures. Sest kunagi ei või teada…see on natuke õudne küll, kui näed järsku, et tal on toit kurgus, köhida ei saa ja pisar on silmas aga enne, kui ma jõuan paanikasse sattuda, on tal see tükk juba väljas suust :)
    Ka seda pole ma kummagagi järginud, et anda ühte toiduainet mitu päeva järjest. Siiani pole kummalgi ühtki toidu allergiat (ega ka muud) tekkinud ega välja löönud.
    Kui poiss on talvelaps, siis temal vedas sellepoolest, et sai 6-kuuselt süüa värskeid marju ja köögivilju, plika pidi leppima külmutatud marjadega. Mõlemad alustasid suvikõrvitsast, lillkapsast, brokkolist. veidi hiljem lisasin porgandi, pastinaagi, bataadi jms.
    Ei tulegi praegu meelde, mida võiks veel välja tuua. Igatahes on see minu meelest parim asi, mida ma olen avastanud laste jaoks. Ahjaa, eriti meeldib mulle see, et ma saan ise ka samal ajal süüa, et ma ei peagi jahtunud toitu sööma 😀 Ja et mõlemad lapsed istuvad meiega sama laua taga, et neil pole mingit eraldi lauda enda ees. Poisil küll oli, siis oli meil kasutada üks suur plastmass kolakas aga vahetasime selle nüüd tooli kõrgenduse vastu välja ja plikale sain järelturult Tripp-Trapp tooli, ülivõrdes äge tool on! 😀
    Aa ja meelde tuli, Facebookis on ka lehekülg BLW kohta: https://www.facebook.com/groups/264174360364595/

  2. lizukas says:

    Me alustasime oma poisiga ka näputoitumisega, kui ta oli 6k1n vana (varem ei saanud-julenud korralikult, kuna olime reisil). Seni (ehk 2 nädalat :D) on väga hästi läinud, lausa rõõm on teda toitu avastamas jälgida. Paaril esimesel korral ta läkastas sutsu iga tükikese peale, mis toidust murdus ja suhu jäi, kuid nüüd läkastas korra-kaks vaid uue tekstuuriga toidu korral, kurk ja lillkapsas võivad tükkidena suhu sattuda ja kutt ei tee teist nägu ka.

    Kuigi näputoitumine justkui soovitab, et kohe algusest võibki kõiki toiduaineid segamini anda, siis kuna meil on peres parajalt allergiaid, tutvustan ma talle siiski ühte toitu korraga ja kindlasti väldin mõnda aega asju, mille vastu ise allergiline olen. Seni on ta saanud siis värskelt kurki, porgandit, lillkapsast (toores porgand on niisama närimiseks lõbus, sealt ta midagi kätte ei saa), pirni, keedetud brokolit (suuuuuure mõnuga matsutab seda :D) keedetud porgandit (ei meeldinud), ahjuporgandit (juba kõlbas – soovituse selle proovimiseks sain ülalmainitud FB grupist :)), ahjukartulit, ahjus tehtud sealiha ja keedetud kanafileed.

    Eile tundis mu mees muret, et lapsel väljaheites palju toidutükke (lausa minu väikse sõrmeküüne suurune porganditükk näiteks). “Kas see tähendab, et tal on midagi viga, et ta seda ära ei seedinud?” Saingi ta siis oma raamatutarkusega maha rahustada, et see kõik on normaalne, sest alguses lapse seedesüsteem ei oskagi-suudagi veel midagi peale piima seedida. Küll aga on tükid väljaheites hea, sest see näitab, et ta mitte ainult ei topi suhu, vaid tõesti närib-neelab ka. Minu jaoks oli see üllatus, kuna materjale lugedes tundus, et enamvähem terve esimese kuu laps veel midagi ei söö, st ei neela. Nii et olen meie kuti söömise üle juba praegu uhke :)

    Äge on ka see, et tegelikult olen ma ise üpris mitte-seiklusliku söömisega, aga nüüd põnni tõttu tekib huvi ise ka uusi asju proovida. Peaks varsti poodi neid kummalisi asju otsima, millest kõik räägivad. Pastinaak pidi maitsev olema ja ma pole seda iial proovinudki!

    Ja ma olen ka sama asja üle õnnelik, mille üle Kristiinagi – et laps sööb meiega sama laua taga ja MA saan ka lõpuks sooja sööki süüa :)

  3. nell says:

    Meie hakkasime kutti näputoiduga harjutama nii 7-kuuselt (hetkel 9-kuune), siiski püreed saab ka lisaks. Lisaks näputoidule ja püreele saab ka putru, rinnapiima ja rpa, juurde võtab jätkuvalt vähemalt 500g kuus ja on kenasti proportsioonis poiss. Näpu vahele on saanud aurutatud brokkolit, lillkapsast, bataati, porgandit ja kartulit ehk suht sama kraami, millest nii väiksele püreedki saab tehtud. Toorest kraamist on lutsinud banaani, pirni, avokaadot, melonit ja arbuusi. Enne õhtuputru pistan koordinatsiooni hajutamiseks pihku kamapalli või tittede riisigaleti. Isegi talle hautatud lihatükki on lutsinud. Algul toidutükid väga suhu ei läinud ja määriti pigem söögitooli kandikule ja toolikattese aga ajaga asi paranes. Kusjuures ei ole ma kordagi pidanud ise titte kurku läinud tüki käest päästma, ta on kõik tükid ise kenasti välja köhinud. Hoian tal niikuinii silma peal ja kui köhib siis seisan igaks juhuks kõrval aga probleemi pole olnud.

  4. mutukamoos says:

    Tripp-trapp tool on äge jah :) Samuti kiidavad näputoitujate emad IKEA Antilopi, et hea isteasend ja kerge puhastada. Neid plastmassikolakaid ei salli ma silmaotsastki :) Täielik teadmatutelt vanematelt rahanöörimine mu meelest :))
    Nii hea on lugeda teiste kogemusi, et mida ja kuidas anda võiks. Mõnikord võib ikka ideede puudus tulla,kuigi tean jah, et tuleb anda sama, mis pere sööb (ainult ilma soolata).

  5. Katre says:

    Ma laisk lugeja vist, aga noh, niimoodi kiiruga hetkel otsin ka. Küsimus nii Merilini nädalamenüü kohta kui ka üldse näputoitumine. Saan õigesti aru, et alguses annad igast asju ette lapsele, lased tal no ca 30min uudistada – suhu jõuab nii palju kui jõuab – ja siis hiljem ikka piima ju ka peale?
    Veel küsimus, et vaatasin, et Merilini menüüs väga palju maitsestatud asju. Puder suhkruga. Ahjuporgand isegi tšillimaitseainega jms – kas seda palju pole? Ise ma arusaamisel, et 1a+ võiks hakata nagu maitsestatult andma asju, aga alguses suhkurt pigem kindlasti vältida ja pipart, muud vürtsi ka. Et kuidas selle maitsestatud toiduga 6+ kuu vanuselt?

    Aga muidu oli väga tore menüü jah, sain ise ka julgust juurde. Kahjuks ma eriline kokk ei ole ja söön ise kiirtoitu :( muidu teeks lapselegi igast vahvat. Peab viitsimise kokku võtma. 😀

    • mutukamoos says:

      Piima enne :) Kõigepealt sööb laps kõhu rinnapiimast täis ja on siis heas tujus ja siis saab hakata uusi maitseid avastama. Ma ajalist piirangut ei paneks – istub kaua istub. Hea on kui peab vastu, kuni kogu pere söönud. Kui ei, siis saab varem välja tõsta.
      Nii palju kui ma aru olen saanud, siis nii väikestele ei ole soovitatav sool ega suhkur, teised maitseained on ok. Suhkrut mu meelest Merilini menüüs ei olnud. Puder oli suhkruta ja ta kommenteeris, et sel päeval moosi ei pannud, sest moosis oli suhkur.
      Need ahjujuurikad on muide ülilihtsad valmistada – lihtsalt oliiviõliga üle ja ahju. Ma ka muidu laisk, aga need tulevad hästi välja. Samuti keedan ma väga tihti sügavkülmutatud lillkapsast või brokkolit, sest suuremale tüdrukule need väga maitsevad. Pärast panen siilu võid peale sulama. Samuti väga lihtne toit :)

      • Katre says:

        Ma jah lugesin, et puder oli suhkruga. Et endale panevad moosi peale, aga lapsele ei pane moosi, sest puder nagunii suhkruga. 😀 See on see kiire lugemine.
        Ja ma siiani nii teinud, et enne annan lisa ja siis piima peale. Tuju lapsel enamasti söögikordade ajal nagunii hea ja muidu ta lihtsalt sööks end piimast liiga täis ma kardan. 😀
        Aga noh, võib mõlemat pidi vast. Peaasi, et laps toidetud.

  6. lizukas says:

    Mul kusjuures kipub kuidagi nii olema, et kohe pärast piima söömist ei pane teda sööma (siis ta tahab roomata ja möllata :D), aga näputoitumine paneb vist kõhumahlad käima, sest siis ta tahab pärast kohe alati piima saada. Noh a la et “emps, lõpetame nüüd selle mängimise ära, anna SÜÜA ka!” 😀 Ja see piima peale nõudmine on isegi neil kordadel olnud, kui ta on just ENNE saanud piima…

    Ja ma kah väga fännan neid sügavkülma lillkapsaid ja brokolit jne. Talvel on need tegelikult isegi tervislikumad ja vitamiinirikkamad kui juurviljaletis olevad juurikad, mis pool talve juba keldris seisnud vms. Need saavad maru ruttu valmis ka, ma enamjaolt lasengi ainult keema tõusta ja siis võtan juba veest valmis – siis ei lähe liiga plödiks.

    Ajalise kestuse koha pealt nii palju, et see kah sõltub a la kuuseisust vms. Vahel on nii, et ma jõuan söödud ja siis muudkui passin ja ooootan ja ooootan, et millal põnn ka lõpetaks, aga tal ikka juttu ja isu jagub.. Teinekord jõuan ma oma toiduga vaevu poole peale, kui on põnnil juba kisa taevani ja täielik hüsteeria, et võtke mind kohe siit toolist välja. Eks see ole vist ajastuse küsimus..

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga