Montessori koolitus – minu ahhaa-hetked

maalitund

Kui ma veel koolitüdruk olin, siis olin ma üks neist vähestest lastest klassist, kes vabatahtlikult võttis ülesandeks teha uurimistöid erinevates ainetes. Need ei olnud õrnalt ka kohustuslikud, mingeid lisaboonuseid sellega ei kaasnenud, kuid kui õpetaja semestri alguses küsis, kes soovib teha, siis miskipärast ma tõstsin ikka käe ja valisin teema. Kui siis tähtaeg kätte jõudis, ei jõudnud ma end ära kiruda, et miks ma küll selle kohustuse võtsin :) Kuni järgmise korrani – ja taas kord leidsin end raamatukogust kirjandust lappamas. See oli sisemine motivatsioon, mis pani  mind  selliseid lisaülesandeid võtma.  Sest aine oli huvitav ja uurimustöö formaat ise väljakutset pakkuv, ikkagi tavapärasest koolitööst erinev.

Mäletan üht korda kui inglise keele õpetaja pakkus mulle tehingut, et kui ma keelenädala raames ettekande teen, siis ta paneb mulle semestri hinde 5. Mul oli täiesti ükskõik, kas hinne on 4 või 5, mul on senimaani meeles hämming sellise ettepaneku üle. Ma ei õppinud hinnete pärast, vaid huvist. Tegin ettekande, sest ta palus.

savitund

Hiljem ma olen aru saanud, et selline sisemine motivatsioon on hea asi. Mitte õppida hinnete pärast, mitte töötada ainult raha pärast. Ja ma tahan, et mu lapsed oleksid ka sellised – õpivad, sest on huvitav, töötavad, sest meeldib. See on põhjus, miks Montessori pedagoogika mind võlus – siin on väga suur tähelepanu lapse huvide jälgimisel ning nendega arvestamisel. Osalesin hiljuti inspireerival koolitusel, mille korraldas Eesti Montessori Ühing ja lektoriks oli maailmatasemel Montessori koolitaja Karen Pearce Inglismaalt. Tema kuulamine aitas mul oma mõtteid korrastada ja leida uusi vaatenurki meie koduse elu korraldamisel. Lappasin nüüd oma märkmeid, et kuulatut veelgi kinnistada ja panen siia ka kirja :)

“Laps ei vaja kiitust; kiitus lõhub lumma. Last ei huvita üks kindel vahend. See on tohutu sisemine energia, normaalsus, mis saabub ja kui sekkuda, siis murrame selle.”
Maria Montessori, The Child Society and the World, Clio, pg 16

Montessori räägib tugeva tahtega inimesest, kes viib alustatu ka lõpuni. Oi, kuidas ma olen sellega ka ise hädas, lastest rääkimata. Kui palju lõpetamata tegevusi!  Kuidas saavutada vastupidist? Mõned nopped, mis ma kinni püüdsin:
– tegevus peab olema lapse jaoks tähenduslik, tema oma valitud (meie ülesandeks on luua selliseid võimalusi loov keskkond)
– lapse keskendumist ei tohi segada*
– tegevust peab saatma edu – väljakutse peab olema piisav, mitte liiga raske ega kerge

Viimane punkt oli minu jaoks ahhaa-momendiga. Karen tõi näiteks, kuidas mõne lapse puhul peabki esialgu pool lauda ise ära küürima ja laps lõpetab tegevuse, sest terve laua puhastamine on tema arengufaasis veel liig. Ja oluline on, et laps ise lõpetab, sest siis tuleb eduelamus. Ilmselt meie poolikute tööde taga ongi liiga suured ja mahukad projektid, mida laste praeguses vanuses ongi veel raske lõpetada. Oskused ju on, aga jaksu veel mitte. Tihti on laps ise idee välja käinud ja ma ei ole teda suunanud vähem mahukat tööd ette võtma. Näiteks tikkimistöö – saab ju teha mõne väiksema asja, et laps ikka jõuaks eduelamuseni. Lõpetamine on oluline, see kasvatab tahtejõudu ja eduelamuse najal julgeb laps uusi tegevusi käsile võtta.

suur lugu kosmos

Karen rõhutas tegevuse lõpetamise olulisust – kui laps midagi riiulilt võtab, siis ta peab tegevuse ka lõpuni tegema ja meie ülesanne on tema tähelepanu lõpetamisele juhtida. Mitte käsutades, vaid nii nagu, eelnevalt kirjeldasin – kasvõi teed ise 95% ja laps lõpetab ja siis hüüatad: “Oo, sa lõpetasid!”.  See toidab lapse saavutusvajadust.  Mida noorem laps, seda enam ta vajab suunamist, et lõpetada.  5-6a laps peaks juba oma tegevuse lõpetamise ja riiulisse tagasi panemisega ise hakkama saama. Kui kvaliteedis jääb midagi vajaka, saad suunata, et mine vaata korra üle, kas kõik ikka on korras.

*Montessori klassides järgitakse 3-tunnise töötsükli printsiipi. Lapsel on võimalik 3h järjest, ilma katkestusteta (mine sööma-õue-laulutundi) tegutseda. Keskendumine algab alles peale 20 min möödumist. Oi, kuidas ma tahaks, et ka meie lasteaedades ja koolides selline mõnus segamatu töötsükkel oleks!

suur lugu kosmos2

Karen Pearce tõi välja neli tähelepanu astet:

1)  spontaanne tähelepanu, kui miski ettearvamatu lühikest aega su tähelepanu köidab.  Näiteks kui paned riiulile uue asja välja ja laps huvitub sellest 5 min, sest see on uus. Sellist tähelepanu me ei taha – me ei taha, et laps liiguks ühe asja juurest teise juurde.  Sellise lapsega, kellel on palju spontaanset tähelepanu, peab lapsevanem aktiivne olema ja aitama  luua kontakti, motiveerima.

2) vabatahtlik tähelepanu, kui laps valib ise tegevuse, huvi on olemas ja teda saadab edu ning laps jätkab tegevust ka väljakutse korral.

3) sisemine tähelepanu on nagu meditatsioon, kui sa oled tõesti haaratud ja suudad minna enda sisse. See on see hetk kui laps on töötanud üle 1,5 tunni, tegevuse lõpetanud ja teeb pausi, et oma töö tulemuse üle sisemiselt rõõmu tunda. Astub sammu tagasi ja on seesmiselt uhke. Sel hetkel, isegi kui tundub, et laps ei tee midagi, ei tohi teda segada.

4) tähelepanu kellegi suhtes – siis kui laps kedagi aitab. Kui näiteks vanem laps juhendab nooremat millegi tegemisel. Mida vanem laps, seda paremini ta tajub kui palju pisem abi vajab, et kõike ei pea tema eest ära tegema.

Oma laste peal on hästi vahva jälgida, kuidas vanem nooremat juhendab ja õpetab.  Tirts (8a) õpetab Pisipiigale (5a) matemaatikat, korraldab pisematele mõistatustega aardejahti, noorema naabritüdrukuga koos lahendavad ristsõna jne. Öeldakse, et kõige parem õppimine toimub läbi õpetamise – siis kinnistub materjal paremini. Seepärast on lasteaia liitrühmad ideaalsed, sest seal on koos erinevas vanuses lapsed ja suuremad saavad pisematele oma teadmisi ja oskusi edasi anda. Igal juhul ma soovitan lapsevanematel leida võimalusi, et laps saaks aega veeta erinevas vanuses lastega.

vaatleja

Hästi oluline on tegevuse kordamise võimaldamine – ainult sel viisil on võimalik saavutada meisterlikkust, mille üle laps võib sisemiselt enda üle tõeliselt uhke olla. Seega – mida iganes te teete, ühest korrast ei piisa. Pinteresti ajastul on hästi kerge end eksitada lasta kõikidest vahvatest projektidest, mida lastega koos ette võtta. Kuigi tegelikult piisaks ühe ja sama tegevuse kordamisest – kuni lapsel veel huvi on. Võtame näiteks kastaniloomad. Praegu aktuaalne teema, sotsiaalmeedia kihab andekatest ja erinäolistest sügismeisterdustest. Enamasti aga on nad nii keerukad, et laps, kellega koos seda tehakse, ei ole võimeline neid iseseisvalt tegema. Jääb koostegemise rõõm, kus lapsel on assisteeriv roll. Meie aga tahame, et laps oleks iseseisev. Seega peame lahti laskma oma nägemusest sellest ülivahvast kastaniloomast ja laskma lapsel ise teha viiekümneseitsmenda tavalise tegelase. Ta on uhke kui ta suudab jalgade asendi nii paika saada, et loomake ümber ei kuku. Tirts on 8 ja ta on nüüd vast 2-3 aastat iseseisvalt kastaniloomakesi meisterdanud. Mina pole isegi ettepanekut teinud – tuleb koolist kastanitest pungil taskutega ja kukub meisterdama. Eks väikeseid tootearendusi on ka olnud – eelmisel aastal katsetas ta erinevaid variante, kuidas oma ükssarvedele tiivad kinnitada (siin oli väga palju katsetamist ja erinevate materjalidega proovimist), sel aastal on tegelased karvatraadist sabad saanud. Lapsel on sügav sisemine huvi, tegevus on enda algatatud ja kestab keskendunult üle tunni, projekt ise nädalaid. Lapsevanema unistus :)

kastaniloomad

Kui laps teeb valiku, siis tuleb analüüsida, miks ta sellise valiku tegi. Oli see päris valik või impulss? Kui nt laps valib asendustegevuse, sellise, mille puhul ta nagu on millegagi ametis, kuid see on eesmärgitu. Põhjused sellise valiku puhul:
1) enesekindluse puudumine
2) talle pole tehtud esitlust – ta ei saa mingit kindlat tegevust teha, sest ta ei tea, mille jaoks need vahendid on
3) sest tema eest on varem kõik ära tehtud
4) ta pole harjunud pingutama ega väljakutseid vastu võtma

led jootmine2

Kõik tundub lihtne ja loogiline. Aga kui tihti me täiskasvanutena astume sellesse ämbrisse, et eeldame, et laps oskab seda ja seda teha, kuigi me ei ole talle seda ette näidanud. Võtame näiteks akna pesemise. Ta on näinud küll, kuidas me lapiga mööda klaasi vehime. Aga ta ei näe ega mõista, mida me lisaks teeme, et klaas ka puhtaks saaks ja triipe poleks (no selle viimase puudumise osas olen ma küll täielik võhik). Talle tuleb väga rahulikult ja aeglaselt ette näidata. Kusjuures siin on oluline, et liigutuse näitamise ajal me ei kommeteeriks, vaid sõnaline osa tuleb enne või pärast tegevuse näitamist. Ja tegevust näitame muidugi sammhaaval.

led jootmine

Veel Kareni soovitusi. Koduse keskkonna kujundamisel lähtu põhimõttest, et laps peab saama võimalikult palju ise teha – võtta vett kraanist, panna tuled põlema, saab riided kätte jne. Ma kunagi kirjutasin ka pikemalt koduse keskkonna loomisest.  Vaata kodus ringi ja küsi endalt, kas lapsel on piisavalt võimalusi:

1) keskkonna eest hoolitsemiseks (koristamine, pesemine, triikimine, toalillede eest hoolitsemine jne)
2) iseenda eest hoolitsemiseks (lukud-nööbid-paelad, riietumine, juuste harjamine jne)
3) heade kommete demonstreerimiseks

Mulle on südamelähedane, et Montessori on eraldi suure teemana rõhutanud heade kommete harjutamist ja teistega arvestamist. Mulle tundub, et tänases maailmas on seda vaja. Väga.

lapsed aias1

Üks suur peeglisse vaatamise koht minu jaoks on positiivse eeskuju näitamine. Selle asemel, et keelata – näita ette, kuidas asi käib. Näiteks, kuidas vaikselt tooli tõsta või ust sulgeda. Millele tuleb tähelepanu pöörata, et uks vaikselt sulguks? Igal kord kui Pisipiiga öösel meie juurde tulles ukse kolinaga lahti teeb, mõtlen ma, et ma peaks talle ühe ukse avamise ja sulgemise esitluse tegema 😀 Ja teine tähtis oskus on lasta teine inimene mööda kui kahekesi ukse peal kokku põrgata. Minu jaoks tundub see nii elementaarne ja iga kord kui ukseaugus jälle tunglemiseks läheb, tõden ma, et mu lapsed ei oska teed anda. Ja enamasti juhtub nii, et ma piirdun märkusega. Näägutav emme, nagu ikka.  Meil oli Pisipiigaga hiljuti armas vestlus seoses näägutamisega. Hommikul on kiire nagu ikka ja ma tuletasin talle riietumist meelde. “Emme, kellelegi ei meeldi käsutamine!” Imekombel oskasin ma seekord “õige” asja öelda: “Vabandust, kuidas sa tahaksid, et ma ütlen?”. Väike mõttepaus ja juba rahunenud Pisipiiga ütles vaikselt: “Ütle võlusõna”.

laste peenar

Hästi oluline on positiivne sõnastus. Näiteks kui laps peseb lauda ja tulemuseks on suur segadus, siis sa ei hakka teda kohe korrigeerima vaid teed järgmisel päeval uue esitluse. Ja siis pöörad tähelepanu nüanssidele. Selle asemel, et öelda: “Ära aja seebivahtu maha”, ütled “Mis sa arvad, kas on võimalik teha nii, et vaht jääb lauale?”.  See soovitus oli minu jaoks taas kord täielik ahhaa-hetk! “Mis sa arvad, kas ust sab sulgeda nii, et häält ei tule?” Ja pärast: “kas sa kuulsid häält?”

Kui sa esitlust teed, siis kõigepealt räägi ära sõnaline osa, peale seda näita. Näitamise ajal rääkida ei tasu, see viib lapse tähelepanu mujale.  Need hetked kui on vaja millelegi tähelepanu pöörata (lapp jõuab laua äärele ja pöördud tagasi, et vaht maha ei läheks), rõhuta pausiga. Iga tegevuse juures võib olla mitu-mitu teadlikkuse punkti, mida rõhutada.

Ma olen küll enne mitmel Montessori-teemalisel koolitusel käinud (ühing on neid viimase aasta-paari jooksul päris palju korraldanud), kuid ikka on hea aegaajalt ka väga üldiseid koolitusi kuulamas käia, sest igal koolitajal on omad nüansid, millest ta räägib. Karen Pearce tõi välja aspekte, mis olid minu jaoks uued, kuid tuletas ka meelde vanu tuntud tõdesid. Vanade asjade meelde tuletamisega on see tore lugu, et neid uuesti kuuldes oled sa ise vahepeal arenenud ja mõistad neid sügavamalt. Lastega on sama lugu – kui talle rääkida kosmosest 5-aastasena, siis peab sama teemat kindlasti aegajalt uuesti läbi käima. Montessori klassides räägitakse aasta jooksul Viite Suurt Lugu – loe nende kohta täpsemalt siit – millest esimene räägib maailma tekkimisest. Ja seda lugu räägitakse järgmisel aastal jälle. Teadmised on nagu sibul – laps ehitab uue kihi eelmise aasta teadmiste peale, tekivad uued seosed. Nii õpivad ka täiskasvanud. Õnneks on tänu Eesti Montessori Ühingu vabatahtlikele toimunud mitmeid kasulikke koolitusi lapsevanematele. Kahjuks mitte nii palju kui oleks nõudlust, sest õpetajaid on vähe. Nüüd ongi mul sulle palve. Kogume Hooandja kaudu ressursse, et saata õpetajaid Montessori koolitusele. Needsamad õpetajad saavad tulevikus lisaks lastega tegelemisele teha ka koolitusi lapsevanematele. Näiteks nagu on juba teinud veebiloengu üks õpingute alustajatest :) Tema loengut ja ka teiste kogenud Montessori õpetajate loenguid saad sa osta Hooandja projekti kaudu. Tabad kaks kärbest korraga – saad ise targemaks (või kingid vanavanematele) ning aitad kaasa Montessori kogukonna tugevnemisele, et meil endal oleks tulevikus rohkem võimalusi koolitustel osaleda. Ma näiteks väga tahaks, et tuleks üks koolitus Viie Suure Loo teemal :) Milliste koolituste vastu sina huvi tunneksid? Anna kommentaarides märku ja saame seda tuleviku plaanide seadmisel arvesse võtta.

Aitäh panuse eest!
Eveli

 

3 thoughts on “Montessori koolitus – minu ahhaa-hetked

  1. Katri says:

    Oh jumal, kui tore kokkuvõte! Just selle “enne räägi, siis näita” ja “lase lapsel lõpetada, et saada eduelamus”. Kipun minagi rääkima ja tegema ning tagatipuks “ise nuustikut haarama” ja tegevust korrektselt lõpetama. Ise mõistmata, et nii ma kasvatangi ebakindlad lapsed, kes lõpuks midagi ei tee läbikukkumise hirmus. :/

    • mutukamoos says:

      Novat, ma olen kõige sellega tegelikult kursis. Aga ikka kipun unustama. Nii hea on kui vahepeal keegi meelde tuletab, paneb oma käitumist analüüsima. Ja mõnikord on vaja leida endas motivatsiooni, et teha asju teistmoodi – no et täna ei tee lapse eest ära, kuigi nii on kiirem. Mul jäi just sotsiaalmeedias silma postitus “ümbritse end tarkade inimestega”. Pole veel jõudnud lugeda aga enamvähem aiman, kuhu ta tüürib – kui oled keskkonnas, kus räägitakse asjadest, mis sulle korda lähevad, siis hoiad enda mõtted ka sellel lainel ja nii on lihtsam muudatusi teha. Mul kippus vahepeal lapsevanemana autopiloot peale tulema. Sedasi koolitustel käies ja vastavat kirjandust lugedes aga hoiad end “tarkade inimeste ” seltsis ja mõtted õigel lainel :)
      P.S. lõikasin just püsilillepealsed ära ja vist hakkab aiahooaeg lõppema. Aeg vist kirjatuvile tööd anda ja kokkuvõtted ära teha 😀 Kuidas sul?

      • Katri says:

        😀 Kirjatuvist rääkides – mul oli juba juuni keskpaigas kiri lõpetamisel. Jäi miskit ootama. Võtan selle ndl jooksul end kokku ja teen noh, hooajakokkuvotte ka ära ja annan tuvile üle. Mul on selles nädalas mitmeid lõpetamise töid nimekirjas, sobibki hästi. :)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga