See raamat tuli mu ellu nii õigel hetkel. Lugema hakates ma seda ei teadnud, kuid iga lehekülje edenedes oli mul aina rohkem hea meel, et just nüüd seda loen. Meil hetkel ei ole ei hullu kahese perioodi ega uksi paugutavat teismelist. Päevad on justkui rahulikud ja ma ei ole viimasel ajal tundnud vajadust lastekasvatusteemaliste raamatute lugemiseks, et igapäevastele probleemidele lahendust leida. Siiski andis “Lapse ajukeskne kasvatus” mõtteainet ja tööriistu lastega suhtlemiseks ja nende abistamiseks oma emotsioonidega toimetulekul.
Raamat: Lapse ajukeskne kasvatus
Autor: Daniel J. Siegel, MD, Tina Payne Bryson, PhD
Kirjastus: Tänapäev, 2019
*Sain raamatu kingiks kirjastuselt Tänapäev.
Raamatus on toodud palju näiteid, kuidas aidata lapsel ühendada loogilist vasakut ja emotsionaalset paremat ajupoolt. See on ilmselt igas lastega peres tuttav situatsioon, kus silmini nördinud tegelane külvab täiesti ebaratsionaalseid etteheiteid kaaskondsete suunas. “Ma ei saa mitte kunagi seda, mida ma tahan!”. Hah. Kelle pilli järgi me siis iga päev tantsime? 😀 Esimene reaktsioon on talle vastu vaielda – mäletad, esmaspäeval me ju… See aga on kasutu. Eks me ise ka teame seda, aga kui midagi nii ebaratsionaalset väidetakse, siis ju peab ometi vaidlema hakkama… Lootusetu üritus. Raamat aga soovitab hoopis tunnete lainetel surfata – peegeldada lapsele tema tundeid ja loogilisi seoseid luua hiljem, kui ta on rahunenud. Toimib.
Minu jaoks kõige parem tehnika oli laste hirmudega tegelemine läbi tema loo jutustamine. Ma ei ole seni osanud nendega tegeleda, pigem kipub tavapärane reaktsioon olema teema vältimine, sellest mitte rääkimine. Olen seda meelt, et hirmu ei tasu üle paisutada ja eks täiskasvanu silmis on laste hirmud tihtilugu tüli tühjast. Kui käib mingi uih-ja-aih ämbliku üle, siis ma libisen sellest teemast üle. Küll aga on hirme, mida ei saa niimoodi ignoreerida (ämblikuhirme muidugi teatud juhtudel ka). Hirme, mis mingil hetkel hakkavad argielu segama. Lapse jaoks hirmus kogemus võib olla meie silmis täiesti arusaamatu, kuid kui see tähendab, et laps ei julge seepärast argiseid tegevusi teha, siis see mõjutab meie kõikide elu väga tugevasti. Autor soovitab sellistel juhtudel jutustada juhtunu läbi loo – nii palju kui laps suudab, räägib ta ise ja edasi räägib lapsevanem. Selline lugude jutustamine aitab lapsel panna juhtunu ja oma tunded sõnadesse ja niimoodi tekitada seoseid vasaku ajupoolega.
Teine hea trikk on füüsilise aktiivsuse rahunemiseks kasutamine. “Ma tean, et sa oled pahane, et ei saanud ööseks sõprade juurde minna. See ei tundu aus, ega ju? Lähme sõidame ratastega ja räägime sellest. Vahel aitab liigutamine su ajul tunda, et kõik saab korda.” Panid sa tähele, kuidas lapse tähelepanu juhiti asjaolule, et liigutamine aitab ajul rahuneda? Sel viisil õpib laps teadlikult tehnikaid, kuidas oma emotsioonidega toime tulla.
Kui mõne lastekasvatusteemalise raamatu puhul piisab ühekordsest läbilugemisest, siis “Lapse ajukeskne kasvatus” raamatut soovitan ma mitu korda lugeda või hoida öökapil, et aegajalt siit ja sealt sirvida (nagu mina teen). Esimese korraga on raske kõiki tarkuseterasid töösse rakendada. Olengi praegu nii teinud, et aegajalt loen taas ühe peatüki läbi ja siis elu juba ise pakub situatsioone, kus soovitatud tehnikaid rakendada. Päris hea tunne on tõdeda: “wau, see töötab!” Raamatus on ka koomiksistiilis joonistused, kus aju toimimise mehhanismid on lastele arusaadavalt lahti seletatud. Ma ei ole veel jõudnud neid oma laste peal katsetada, kuid see tundub hea idee, kuidas abistada lastel oma tundemaailma mõista.
Mõnusaid lugude jutustamisi!
Eveli
Kui sa soovid teada saada järgmistest postitustest, siis registreeru uudiskirja saajaks. Uudiskirja saadan välja kord nädalas või harvemini. Kui sa soovid teada asjadest, millest ma blogisse kirjutada ei jõua – jälgi mind instagramis.
