Vee kallamine on üks peamisi Montessori õppetunde maimikutele. Siin on nii palju õppida – kuidas kallata nii, et vett maha ei läheks; kuidas aru saada, et tass saab täis; kuidas enda järel kuivatada ja koristada. Kui Montessori soovitab jälgida lapse nn tundlikkuse perioodi mõne asja õppimiseks (see on aeg kui ta on kõige vastuvõtlikum), siis hetkel on Tirtsul vee kallamise periood peal. Seda tegevust nõutakse ikka mitu korda päevas.
Kuidas teha:
Kuidas meie tegime:
Vahendid
- kandik
- tilaga väike kann (nt koorekann)
- väikesed anumad, kuhu kallata
- lapp kuivatamiseks
Mul ei ole õnnestunud rohkem kannusid leida (normaalse hinnaga), muidu teeks hea meelega seda varianti, kus vett tuleb kallata ühest kannust teise. Praegu siis on üks klaaskann ja teised mängunurgast leitud plastist topsikud (ja nukunõud). See juhendamise osa jääb meil hetkel ka nadiks, kuna Tirts on väga kannatamatu, et saaks juba valama hakata. Nii ta siis valab oma suva järgi, kuid lapiga kuivatamist on hakanud ilusti minu pealt matkima. Nii et ma ei saa öelda, et mee teeks päris Montessori harjutust, pigem Montessorist inspireeritud harjutust. Aga Tirtsule meeldib ja nii me solgutame seda vett. Õigupoolest peaks vee kallamisele eelnema kuivainete kallamine, et kui see selge, siis saab vee juurde edasi liikuda.
Kõige suuremat segadust see harjutus ei tekita. Reeglina jääb põrand kuivaks ja kuivatama peab ainult kandikut. Tema tegevust ma jälgin ainult silmanurgast, et asi lausa käest ära ei läheks. Minu jaoks on see ideaalne hetk kiirete argitoimetuste tegemiseks, sest vee kallamine hõlmab kogu ta tähelepanu.
Variatsioonid:
- vee kandmine svammiga ühest anumast teise
- vee kallamine kannust ühte, kahte, kolme klaasi (raskusaste tõuseb vastavalt lapse oskustele). Ma ei ole seni kannu rohkem vett pannud kui topsi mahub, sest vastasel juhul kallab Tirts selle lihtsalt üle ääre. Kallamise lõpetamine kui anum on täis, on meie tuleviku eesmärk.
- värvilise vee kasutamine teeb harjutuse põnevamaks
Miks see hea on?
Vee kallamise harjutus arendab peenmotoorikat, koordinatsiooni, silmamõõtu (millal klaas täis saab), keskendumist, enda järel koristamist, annab iseseisvuse tunde (laps suudab ise endale jooki välja valada). Sõrmede asendist tulenevalt on see kaudne eelharjutus kirjutamisele (pliiatsihoiu harjutamisele).
Seda postitust oleks ma pidanud lugema enne, kui poiss vanaema juures suuuure kannutäie vett kapi peale ja põrandale ümber kallas. Ju tahtis ise vett võtta joogiks aga kann osutus liiga raskeks. Ei olnud ju kedagi juures aitamas ka. Kui oleks aga jõudnud enne siia lugema, oleks saanud ehk selgeks, mis on suur ja raske veeanum, milline aga väike ja jõukohane…kuigi seda arusaama tegelikult on siiski vist veel vara eeldada… 😀
See arusaamine võtab ikka jah aega. Tirtsul ka praegu ikka segane, et suurest kannust väiksesse klaasi valades ei mahu sama kogus ja hakkab üle ääre ajama. Ka kuivained 🙂 Mitte et see teda häiriks…