“10 habits parents need to break – like yesterday”. Ma lugesin seda artiklit ja tundsin end ära nii mõnegi punkti juures. Kahjuks. Mõne asja puhul olen ma ise tundnud, et nüüd vist läksin liiale – näiteks pidev pildistamine. See häda oli mul juba enne laste sündi.
Fotograafiahuviline sõber – jaa ikka, kutsume ta pidu/pulma/üritust pildistama. Ja nii mu aeg möödus kaamera taga, pärast avastades ja kuuldes, kuidas nii mõnigi ere hetk ja tundmus minust sel õhtul mööda läks, sest ma olin ametis hea kaadri leidmisega. No ja kes meist ei oleks olnud see maailmatu tark lapsevanem, kes kõikide teiste vigu näeb laita… Eriti tark olin ma siis kui mul veel lapsi ei olnud 🙂 Siis ma teadsin täpselt, mida mu sõbrad laste kasvatamisel valesti teevad (ja teadmiste allikaks olid teised “targad” küla peal).
Seal on ka päris mitu punkti, mille koha pealt pean ma endaga veel tööd tegema ja end veidi kõrvalt vaatama, et kas olen juba liiale läinud või ei. Kõige parem soovitus on aga see – püüa lapse huvides väljuda oma mugavustsoonist ja proovida neid asju, mis sulle endale ei istu, kuid talle ehk meeldivad! Või mis punktid sellest artiklist teile eriti tähendusrikkad olid?
Head lugemist ja meeldivat nädalalõppu!
Eveli
Kui sa soovid aegsasti teada saada järgmistest postitustest, siis hakka Mutukamoosi Facebooki lehe fänniks või kliki paremal ääreribal “Jälgi” ja saad teated oma postkasti.
Ka minu puhul oli see fotografeerimine vist ainus selline harjumus, mille artiklis enda kohta käivana tundsin…muus osas õnneks olen kas liiga vanamoeline (nt see pidev nutitelefonis istumine või FB kõikidest oma tegemistest teada andmine) või ka piisavalt juba kogenud (ikkagi kolm last, eks :D), et ei pabista iga sammu juures lapse kõrval.
Olen tundnud omal nahal ka piisavalt neid hetki, kui tuleb teha midagi, mida väga nagu ei tahakski aga kui näed, kuidas see lapsele korda läheb ja talle rõõmu teeb minu osalemine selles, on see “ohverdust” väärt 🙂
Seda, kuidas lastele on kõike ostetud ja lubatud, olen kõrvalt näinud ja oma lastele ei tahaks. Olen nõus, et lastele on vaja piire, neil on niimoodi lihtsam kasvada, mitte teadmises, et tuleb vaid näpuga näidata ja see on minu. Ja pealegi õpivad nad asju ka paremini hoidma, kui neid ei ole tohututes hunnikutes käes.
Eks me ikka kipume kritiseerima, kuidas üks või teine oma lapsi kasvatab…sellest peab tõesti vabanema, sest ennast see kuidagi ei aita, vastupidi, see negatiivsus väsitab ju.
Teadlikult olen laste sünnist peale end jälginud, et mitte kritiseerida enda välimust vms, aga ka teiste oma…ei tahaks iialgi lastele mingeid selliseid komplekse külge harjutada.
Väga kasulik lugemine minu meelest, isegi, kui tunned, et oled päris okei lapsevanem, kuna ei tee eamus neid asju, mille eest seal hoiatatud on kuid siiski ei tee lugemine halba ja selle ka mällu talletamine 😉
Ma selle “kõike lubamise” suhtes hakkasin mõtlema: ma küll ei osta igat asja, mida laps näpuga näitab (ta tegelikult ei teagi, et võiks poes miskit nõuda). Aga muudes asjades olen tihti olnud suhteliselt kõikelubav. Tahad keset päeva vanni? No okei, teeme vanni. Ei võta mult ju tükki küljest ära. Ja veel sarnaseid näiteid, kus laps midagi soovib ja mul ei ole raske seda soovi täita. Et kas ma peaks aegajalt keelduma lihtsalt selleks, et ta teaks tunnet kui ei saa midagi? Samas kui ikka ei ole tema soovi jaoks sobiv hetk või on soov teostamatu, siis ta saab siiski keeldumise osaliseks. Et jah, ma vist mõtlen juba üle 😀
Ma arvan ka, et kõike ei pea keelama. Mina pidasingi silmas pigem asjade ostmist. Meil oskab juba küsida küll aga töötab see, kui enne poodi minekut lepime kokku, et täna me mänguasju ei osta. Ma tegelikult olen selle lõksu korra läinud, et ah, need autod ju ei maksa midagi, ostame! Aga kui nad juba koju jõudes katki lähevad, ei näe mõtet. Ja lapsele jääb ka vale mulje, et mudelautosid peabki sada tükki olema 😀 aga keset päeva lastele vanni olen ka mina teinud ja teeks iga kell uuesti 😀