Olen vaikselt võtnud käsile Tirtsule numbrite õpetamise. Ma ootasin, et ehk avaldab ta ise ühel hetkel nende vastu suuremat huvi, kuid seni ma ei ole seda märganud. Kui aga mõni kuu tagasi kingiti meile Höpi 123 tegevuskaardid, kus saab vildikaga numbreid üle kirjutada, siis tundus, et nende vastu tal huvi on. Need numbrikaardid meenutavad veidi Montessori liivapaberi kaarte, sest laps peab jäljendama numbri kuju. Liivapaberikaardil sõidab ta mööda numbrit näpuga, Höpi kaardil vildikaga. Igatahes vildikas on hitt.

Tärganud huvi taustal genereerisin ruttu ühe poemängu. Esialgu olid rahaks pusletükid, sest midagi paremat ei olnud kohe käepärast võtta. Hiljem võtsime kasutusele klaaskivikesed. Alguses mängisime numbritega 1-4, hiljem lisasin numbreid juurde. Mäng käis nii, et müüdavateks esemeteks olid suvalised mänguasjad, mille juures hinnasilt (numbrikaart). Arutasime koos kui palju mingi asi maksab (mis number on kaardil) ja ladusime kaardi ette täppide juurde vastava arvu kivikesi. Kui kaubad poest otsas, siis vahetasime ostja-müüja rollid.

Tirtsule kujunes see lemmikmänguks. Ainuke häda oli sellega, et kogu aeg seda mängida ei saanud, sest kui Pisipiiga oli üleval, siis kiskus ta meie väljapaneku lihtsalt laiali.

Poemängu jaoks tegin valmis ka kaua plaanitud Montessori stiilis loendamiskaardid. Montessori harjutused on küll enamasti ilma kaartideta, laps lihtsalt laob loendureid sellise paigutusega nagu on kaartidel. Ma otsustasin alustada kaartidega, et Tirtsul sööbiks paigutus käe sisse ja hiljem teeks juba ilma. Pange tähele, kuidas paaritutel numbritel on viimane punkt keskjoonel – see on Montessori viis paaris-paaritu kontseptsiooni õpetamiseks. Kuidas sellist tundi Montessori viisil läbi viia, loe InfoMontessori lehelt.

Tegin ka ühe teise lihtsa numbrimängu valgete ubade ja munakarbiga. Kirjutasin igale oale markeriga ühe numbri, teisele poolele enesekontrolliks vastava arvu täppe. Munakarbi põhja sama markeriga täpid. Lapse ülesanne oli panna uba õigesse pesasse. Ubasid oli täpne arv.

Ütleme nii, et idee oli hea ja mulle endale väga meeldis, kuid Tirts tegi selle ainult üks kord läbi ja siis ka koos minuga. Pärast ta selle tegevuse juurde ei naasnud, isegi pakkumise peale mitte. Otsustasin sellest siiski blogida, sest lapsed on erinevad ja ehk mõnele teisele lapsele selline mäng siiski meeldib 🙂

Praegu takkajärgi mulle tundub, et tal ilmselt ei ole sensitiivne periood numbrite jaoks veel tulnud, seepärast ta ei tunne huvi numbritega iseseisva töö vastu (see peakski alles 4. eluaasta paiku tekkima). Poemäng oli ilmselt hitt seepärast, et hõlmas endas rollimängu – ja oli koos vanematega 🙂 Ja vildikatega numbrikaartidele kirjutamine on ju sisuliselt joonistamine – niigi tema lemmikuid tegevusi. Höpi kaartidega tuli kaasa ka palju mänguideid, nt ülesanded, mida veel peale numbite kaardile joonistada saab. Aga hetkel on meil numbritega üldse paus, sest praegu ta tegeleb ainult paberite lõikumisega. Lauaümbrus on pidevalt peenikest paberipuru täis, nagu hundist läbi käinud…

Milliseid numbrimänge teie lapsed armastavad?

Eveli

Tirts on 3,5a.

Kui sa soovid aegsasti teada saada järgmistest postitustest, siis hakka Mutukamoosi Facebooki lehe fänniks või kliki paremal ääreribal “Jälgi” ja saad teated oma postkasti.