Valged oad on nii atraktiivsed ja ilusad oma lihtsuses – kohe kutsuvad enda peale kirjutama. Ma mõni aeg tagasi kirjutasin sarnasest ubadega mängust, kuid numbritega. Umbes samal ajal katsetasin ubasid ka tähtede õppimisel.
Kuna Tirtsule väga meeldib näpuga (või vildikaga) igasugu teeradasid taga ajada, siis mõtlesin seda huvi ära kasutada tähtede õppimiseks. Joonistasin paberile ringid, mille sisse kirjutasin tähed ja ühendasin need joonega. Teeraja algusesse kleepisin kaks väikest lepatriinut (Tirtsu lemmikud putukad) ning lõppu suure lepatriinu (kleepekad on PapaOpast). Samad tähed kirjutasin markeriga ka ubadele ja mängu eesmärk oli panna iga ringi sisse õige uba. Enesekontrolliks oli ubasid täpne arv, st kui midagi läks valesti, siis jäi ubasid üle või puudu.
Tirtsule tutvustasin ülesannet, et kaks väikest lepatriinut tahavad oma emme juurde minna ja tema peab aitama. See lugu tekitas temas palju elevust. Aga tähtede sobitamine ei pakkunud talle mingit huvi. Ta oleks hea meelega seda teerada näpuga taga ajanud. Kahepeale saime kuidagiviisi need oad sinna laotud ja sellega see mäng sellisel kujul läbi saigi. Kuigi ma jätsin mängu talle ka hiljem kättesaadavaks, siis ta pöördus selle juurde tagasi ainult nii palju, et näpuga mööda teerada käia.
Ma arvan, et katsetame sarnast mängu kunagi uuesti – siis kui tal tähtede vastu suurem huvi on tekkinud.
Eveli
Tirts on 3,5a.
Kui sa soovid aegsasti teada saada järgmistest postitustest, siis hakka Mutukamoosi Facebooki lehe fänniks või kliki paremal ääreribal “Jälgi” ja saad teated oma postkasti.
Ma hakkasin seda postitust lugedes mõtlema, et minu lapse Montessori lasteaias alustati tähtede õppimist ja kirjutamist lapse eesnime esimesest tähest ja seda peaaegu kohe kui nad lasteaeda läksid, eks siis juba 2,5 aastaselt.
See õppimine toimus muidugi väga pehmelt ja korraga lühikest aega ning õpetajaga üks ühele. Harjutatigi liivapaberi tähtedega ja liiva sõrmega kirjutades jne. Praktikat oli küllaga, sest iga lapse tehtud kunsti või kirjatöö taha kirjutati alati lapse nimi ja kuupäev. Algul tegid seda õpetajad, aga pärast ikka lapsed ise.
Tegelikult õpetatigi just kõigepealt kirjutama ja mitte lugema.
Kui lapsel olid omad nimetähed selged (oskas ise oma nime kirjutada) siis hakati tähelepanu pöörama mis häälikuga mingi sõna algab ja siis pandi tähed esemetega kokku vastavalt siis mis häälikuga mingi sõna algas. Tervet hunnikut tähti ei antud kunagi neile ette. Neil olid ühes karbis juba mingi 6 (võimalik et natuke rohkem või natuke vähem vastavalt lapse tasemele) eset ja nende esitähte olemas ja laps siis paaritas need hääldades kokku.
Lastel oli küll vaba valik mis tööd nad parasjagu teha soovisid või mida riiulist ise valisid, aga õpetaja tegi nende kõigiga ikka üks ühele ka tööd, et lapse arengut jälgida ja neid arendada.
Need lapsed, kel suurem huvi tähtede vastu, need lapsed arendasid end siis automaatselt ise edasi valides rohkem tähelisi tegevusi riiulilt. Need kellele meeldis rohkem kirjutamine need läksid ja valisid ise riiulilt kirjutamise harjutusi (õpetaja siis kirjutas nende paberitele nende nime tähed ja lapsed siis harjutasid nende kirjutamist). Lasteaias nad oma nimest eriti kaugele ei jõudnudki, sest läksid juba 4 aastaselt kooli aga selleks ajaks oskasid nad kõik oma nime kirjutada ja enamus ka tundsid ära sõnade esimese hääliku.
Minu laps õppis lasteaias kõik tähed (häälikud) ja oma nime kirjutamise ära ilma, et ma kodus oleks mingit lisatööd temaga teinud, või mina talle midagi ise õpetanud. Kuna tegu oli inglise keelega siis ma juba põhimõtte pärast ei hakanud sorkima, sest ma oleks kindlasti mingid häälikud valesti hääldanud. Lasteaias ta ise suurt huvi tähtede vastu üles ei näidanud, pigem meeldis talle matemaatilised tegevused. Kui ta aga 4 aastaselt kooli läks siis oli tal väga hea lugemis ja kirjutamise alus olemas ja koolis kohe kirjutama hakkamisega probleeme polnud (see ei olnud tähtis, et nad õigekirja ei osanud, tähtis oli, et lapsed kirjutada tahtsid).
Ma arvan, et võib olla see ubade mäng ei tundunud su tütrele väga ahvatlev, sest seal oli liiga palju tähti korraga ja nendel tähtedel ei olnud mingit tähtsust tema jaoks. No ja nagu sa ütlesid, et talle meeldib väga joonte ühendamine siis see võttis selle tegevuse juures tähelepanu tähtedelt ära.
Ma ei tea, aga võib olla teda motiveeriks hoopis oma nime kirjutama õppimine? Selliseid oma kirjutisi ta ju juba teeb, nagu ma ühelt su fotolt nägin, nii et ehk tal oleks uhke tunne siis nende kirjutiste alla ka oma nimi kirjutada 🙂 Võimalik, et siis üsna varsti hakkab ta sult ka küsima, et kuidas ühte või teist sõna kirjutatakse ja selle käigus õpiks uusi tähti juurde.
Ma muidugi ei tea, võib olla ta juba oskab oma nime kirjutada 🙂
Vabandan, et taas nii pikk kommentaar tuli. Ma lihtsalt ei oska lühidalt kirjutada 🙂
Alice, ma nüüd alustan vabandusega, et nii kaua aega võttis su kommentaarile vastamine. Ei suuda end kohe blogi lainele häälestada viimasel ajal. AItäh, et sa nii põhjalikult kirjeldasid, kuidas Greta tähti õppis. Pani minulgi mõtte tööle 🙂 Hetkel ongi see teema, et ega ta ei küsi minult tähtede kohta. Oma nime kirjapildi ta tunneb ära ja nime esimese tähe ka igal pool mujal. Mõningaid muid tähti ka. Ühtegi tähte ta kirjutada ei oska, kuid talle meeldib muudest asjadest tähti moodustada ja siis küsida, mis täht see on. Ega sealt peale I, L ja V väga midagi ei tule 😀
Igatahes ma sain siit mõtteainet, kus suunas edasi liikuda. Aitäh!
Väga lahe idee, saan lasteaias rakendada. Kust nii ilusaid suuri ube saab, millele peale mahub kirkutama? Seni olen kaubanduses vaid liiga väikeseid ube leidnud.
Uhh, ma enam ei mäleta, mis poest leidsin. Aga tavaline toidupood oli. Siis me elasime veel Tallinnas ja seal käisin ma suuremates keskustes. Võibolla seal suurem valik kui väikses nö kodupoes.