Perekeskus Sina ja Mina korraldab sel nädalal lapsevanematele suunatud kampaania “Ole kohal”. Esmapilgul tundub nagu klassikaline leierdamine, et lugege raamatut ja mängige ning meisterdage koos. Me teame seda kõike. Aga kui ei ole seda meisterdamise soolikat. Ja mängida ka ei oska.
Ma lappasin nende kodulehel olevad videod ja artiklid läbi ja panin nii mõnegi huvitava idee kõrva taha. Ma ei ole kõige mängulisem lapsevanem ja mul on raske rollilmängudest osa võtta (kuigi eks ma ikka aegajalt sunnin ennast). Aga mulle meeldib käeline tegevus ja ilmselt seetõttu on ka siin blogis sellest rohkem juttu. Mitte, et see oleks ainuvõimalik lapsega koosolemise viis. See on lihtsalt minu viis. Teie viis võib olla koos kokkamine (taigna rullimine!), koristamine, matkamine või mis iganes teie hobi on. Lihtsalt olge ja tehke koos.
Üks asi, milles ma püüan areneda koos Tirtsuga, on oma päevasündmustest rääkimine. Esiteks on see keeleliselt arendav, sest ega ta veel väga ei oska jutustada. Teiseks on nii võimalik teada saada nö murekohtadest, sest ei ole ma ju enam 24h ta kõrval, et teada, mida ta päeva jooksul koges ja kuidas see talle mõjuda võis. Kuidas last rääkima panna, on “Ole kohal” lehel mitmeid artikleid, näiteks “Kuidas teada saada, kuidas lapsel tegelikult koolis läks?”. Päriselt ka, kui õigesti küsida, võib üllatavaid asju teada saada. Hiljuti nt kirjutas oma avastusest Eliisabet.
Panin ka omalt poolt kirja mõned meie pere mängud, mis on piisavalt lihtsad ja ei nõua väga spetsiaalseid vahendeid.
Mis on kadunud?
Tirts tuletas selle mängu paar õhtut tagasi meelde ja hetkel on see üks ta lemmikuid. Käib see nii, et vaibakesele tuleb laotada x arv esemeid. Üks mängija peab need meelde jätma, siis paneb silmad kinni ja teine katab esemed rätiga ja eemaldab sealt x arvu esemeid. Esimene mängija avab silmad ja peab ära arvama, mis on puudu. Me mängime seda kordamööda, sest Tirtsule meeldib väga “sulla-mulla” (loe: surra-murra) teha 🙂 Tirtsu vanuses (4a) ei ole mõistlik üle 5 eseme panna. Olen ka sättinud, et esemed oleks mingis loogilises seoses, nt kodu- või džungliloomad (vt esimene pilt) või perekond. Siis on lihtsam meelde tuletada, mis võiks olla kadunud (nii, ema-isa on, siis on üks laps kadunud?). Samuti tegime ühe versiooni lego klotsidega, kus tuli arvata, mis värv kadus. Alloleval pildil on Tirtsu koostatud kombinatsioon ja talle endale liiga keeruline.
Arendab tähelepanu ja keelekasutust (eriti kui kõrval on kahene, kes kõik nimetused järgi kordab).
Voodipesu vahetamine
Lastega koos võtab voodipesu vahetamine kauem aega kui muidu, aga nalja saab palju. Idee on siis selles, et lapsed on voodi peal ja vanem lehvitab hõljuva linaga nende pea kohal. Mõnus sensoorne kogemus.
Taskulambi põnevus
Õhtud on juba varakult pimedad ja ei peagi poole ööni ootama, et taskulambiga mängida. Ega palju muud ei olegi vaja kui lampi ja lõbu tuleb juba ise kaasa. Saab niisama vehkida ja buu-buu teha või siis varjuteatrit seinale lasta.
Tirtsule kingiti kunagi helendavad tähed, mida saab lakke kleepida. Sättisin nad hiljuti suure ja väikse vankri kujuliselt ja nüüd on neid mõnus enne magamaminekut laes vaadata. Kusjuures ma tunnen, et kasu on juba sees, sest Tirts on ka õhtuti õues hakanud tähtedele tähelepanu pöörama. Seni märkas ta ainult kuud.
Isa otsas ronimine
Selle kohta ütleb mu mees kui kõrvaltoas on jälle liiga suureks mölluks läinud “Ma ei teinud midagi, ma ainult viskasin pikali”. Aga jah, sellest piisab ja lapsed mõtlevad tegevuse ise juurde. Naer ja füüsiline kontakt on head stressileevendajad.
Lehemaja ehitamine
See on mäng minu lapsepõlvest. Ehitage lehtedest majaplaan – seinad ja uksed. Kus on lapse tuba, kus elutuba? Võite lausa mitu maja ehitada.
Vaata veel ideid siit. Millised on teie pere lihtsad mängud, mis ei nõua suurt ettevalmistust ega vahendeid?
Eveli
Kui sa soovid aegsasti teada saada järgmistest postitustest, siis hakka Mutukamoosi Facebooki lehe fänniks või kliki paremal ääreribal “Jälgi” ja saad teated oma postkasti.
Hehee! Nii palju tuli nende 5 tegevuse hulgast igapäevaselt tuttavaid ette.
Meil on ka taskulambid väga päevakohased, aga väga-väga ruttu saavad patareid tühjaks – nendega mängivad kõik lapsed – 5a, 3,5a ja 1a4k 🙂
Issi otsas ronimine on sama – kui ma näen, et issi on ärganud ja toa ukse lahti teen (ise olen sageli lastega varem üleval), siis on hetkega tekkinud suur hunnik issi otsas sibavaid käsi-jalgu ja issi appikarjed ning manitsused stiilis “mis sa ässitad neid krantse mulle kallale” 🙂 Ja eks sama on ka minuga. Kui juhtub, et ma viskan väsimusest voodisse pikali, tähendab see sageli seda, et olen paari minutiga mattunud 3 väikese poisi alla ja puhkamisest ei tule midagi välja.
Lehtedest me maja pole teinud, kuid see on väga hea idee. Meie tegime pühapäeval riisudes lehelabürinti, kus siis lapsed jooksid.
Meile lastele meeldib, kui ma mulle puhun. Neid aetakse taga ja tehakse katki ja palutakse teha suuri ja väikeseid mulle.
Hahaa, ma ka mõnikord ikka meelega ässitan nad issi kallale 😀
Ma pakun, et lehelabürint on peaaegu sama, mis meie maja. Samamoodi saab joosta joonte vahel ja see ongi ju põhiline. Eile oli nii naljakas. Tirts oli vedanud ämbri põhjast leitud jääkamaka sinna “majja” ja kui tuppa hakkasime minema, tahtis ta selle kaasa võtta. Selle asemel, et jääga otse üle seina astuda, läks ta ikka korralikult “ukse” kaudu ringiga, endal jää paljaste käte peal 🙂
Vahvad mõtted! 🙂 Meil on viimase aja põhiline mäng peitus, siis ka asjade peitmise mäng, see oli minu lapsepõlves juba. See käis nii, et lepiti kokku üks asi, mida peidetakse, otsijad lähevad teise ruumi ja peitja peab selle asja siis kuhugi nii panema, et väike osa paistab välja (väiksematele oluline, suurematega võib ka päris ära peita). Otsija(d) tulevad otsima, peitja peab siis ütlema, kas otsija on lähedal või mitte, kasutades sõnu “külm”, “leige”, “kuum”.
Taskulambiga ronitakse kuhugi ise tehtud onni, teki alla nt ja siis seal on nii huvitav istuda, loeme koos seal raamatut või räägime niisama juttu.
Raamatute lugemine muidugi on ka iga päev programmis, üks hea raamat on see, kus tuleb igalt pildilt leida kindlad asjad, mis on lehekülje üleval välja toodud. See meeldib mõlemale (3,10a ja 2,3a). Muidugi, kui seda palju teha, jäävad pildid meelde ja leitakse ruttu üles 🙂
Koos teeme süüa, lapsed segavad, tükeldavad, pastamasinaga tehakse pastat ja ravioole, lihapalle veeretavad lapsed….neile väga meeldib süüa teha. Kolmene tegi eile endale ise võileiba, otsast lõpuni 😀 See minu meelest tulebki sellest, kui lasta neil palju ise teha.
Aga nüüd hakkame kohe seda esimest mängu, mis siin kirjas, mängima. Aitäh ideede eest! 🙂
Ma kohe kiirelt küsin, mis peituseraamat teil on? Hakkan lähiajal raamatutellimust tegema, siis ehk lisan sisse. Meil mingi on, aga pole kuigi tore…
Ma olen kokkamises ikka lohe mis lohe. Peaks hakkama ise ka korralikumalt tegema ja lapsi kaasama. Kuigi võileiva tegemisega saab Tirts hakkama 🙂
Praegu on meil raamat “Vaata! Otsi! Leia meid üles!” Hartmut Bieber. Kunagi suurel poisil oli see, mis oli minu meelest originaal, st millest see raamat alguse sai (kui ma ei eksi) ja see oli “Where´s Wally?” See oli küll hästi lahe, kuigi ka raske, sobib minu meelest pigem suurematele, nõuab palju kannatust. Kuigi selle praeguse raamatu jaoks on 2,2 aastasel ka päris pikalt kannatust, ikka tahab kõik üles leida 🙂
“Ma ei teinud midagi, ma ainult viskasin pikali”, hahahhaaaa 😀 Tüüpiline jah, nii kui mees pikali viskab, võtab laps seda kui kutset müramisele… Ja kui mees kätekõverdusi teeb, on vaja kohe selga ronida. Ja veel ja veel nõuda 😀
Mu 2-sele meeldib ka tantsida. Paneb ise muusika käima ja siis veab sõrme pidi “tantsupõrandale”, teeb mingeid samme minu järgi, väga hoolsalt jälgib.. Ja paar õhtut on juba ise mingeid naljakaid liigutusi teinud ja siis tulnud minu käsi ja jalgu sättima, et ma samamoodi teeksin.
Reblogged this on ollebosse.