Meil olid jõuludeks suured plaanid – nii minu kui mehe õed-vennad-vanemad pidid meie juurde ühiseks jõululõunaks kogunema. Kujunes aga nii, et juba detsembri algusest jäime riburadapidi haigeks ja kogu see värk kulmineerus sellega, et mõni päev enne pühi avastasime Tirtsul tuulerõuged. Karantiin.
Mõnel õhtul oli mul kurk nii valus, et ei saanud unejuttu lugeda (mees oli komandeeringus, teistel õhtutel luges tema). Siis mulle meenus, et olin kuskilt saanud vihje unejuttude äpi kohta ja selle ka oma telefoni alla tõmmanud. Oligi paras hetk katsetamiseks. Selles äpis on saadaval valik Vikerraadio unejutte ja iga jutt on vormistatud nii, et algab ja lõpeb unelauluga (teate küll, ikka seesama, mis lapsepõlveski). Hästi mugav lahendus – paned jutu käima, tuled kustu ja kui jutt lõpeb, siis ei pea ise enam midagi tegema ja kohe on mõnus vaikus. Mõni laps magas juba enne jutu lõppu, mida meil tavaliselt ei juhtu. Ei juhtu, sest loeme raamatut nii, et laps ka vaatab. Meil selline variant veel ei tööta, et lapsed on voodis ja ma istun kuskil kaugemal ja siis loen. Veidike tekkis isegi kiusatus seda äppi tihedamini kasutada, sest magamajäämine oli sellega nii lihtne. Samas mulle meeldib päris raamatute lugemine, sest sel ajal esitab laps palju küsimusi ja räägime muist asjust ka. Kuuldejutu ajal aga eriti küsimusi ei saa küsida (ilmselt saaks pausile panna, kuid kogu see formaat siiski ei soosi lapsepoolset katkestamist).
Me kuulasime enamasti loomajutte ja need meeldisid mulle väga. Korra ka muinasjuttude sektsioonist Punamütsikese juttu aga selle kuuldemäng mulle ei meeldinud.
Kogu see haiguste jama lõi meil ka pühade ettevalmistused segi nii et kõiki oma suuri plaane ma teostada ei jõudnudki. Õnneks vanavanemad küpsetasid lastega piparkooke, sest ma ise jõudsin selleni alles peale jõuluõhtut. Mul oli kogu aeg kinnisidee, et teen ise taigna, kuid kuidagi ei olnud jaksu. Kuni siis koitis, et miks ma küll poest ei osta kui tõesti ise ei jaksa.
Õnneks alustasin ma paljude ettevalmistustega juba varakult. Näiteks tegime soolataignast ehteid vist juba novembris (või isegi oktoobris, kes seda enam mäletab). Tegime kõige tavalisemast soolataignast piparkoogivormidega kujud, kõrrega auk sisse, madalale kuumusele ahju (vahepeal tuleks ringi ka pöörata, mul jäi see etapp küll vahele ja hiljem alles taipasin) ja peale seda värvisime guashidega ära. Hiljem lisasin efekti mõttes osadele glitterliimi ka.
Montessori grupis käis elav arutelu ja katsetamine tärklisega taignaga. Merilin tegi sellest nami-namisse korraliku kokkuvõtte ka + palju ideid, kuidas kaunistada. Ma järgmisel aastal proovin selle retsepti igatahes järgi, sest ega ma soolataignaga rahule ei jäänud.
Kuuse tuppatoomise päeval tegime ka paberketti. Neljasele on rõngaste kokkuliimimine jõukohane ülesanne. Paberiks kasutasin nö sodipabereid, ehk neid, mis kontoritööst üle jäävad. Minu puhul küll kooliaegseid väljaprinditud konspekte. Tirtsu jaoks oli keti tegemine igav ja hakkas hoopis lasteaias õpitud lumememme tegema. Minu osa oli seal paberribade lõikamine ja hiljem valmis rullide kokkuliimimine.
Vabandage seda koledat laepilti, aga kuusk on meil remontimata rehetoas ja seal riputasin ka laest alla paberlinikutest tehtud lumehelbeketi. Lapsed värvisid neid vesivärvidega. Alustasid pipetiga aga kuigi kaua see tööriist neile huvi ei pakkunud ja läksid pintslitele üle.
Mäletate, ma halasin siin ükspäev kui ilusad on Shishi baleriinidest jõuluehted? Ma siis viisin Tirtsu järgmisel päeval ka sinna poodi ja koos vaatasime kõiki neid. Ütlesin, et võib endale ühe ehte valida. Mis te arvate, kas ta valis baleriini? Mkm. Ta küll hoidis seda käes, aga lõpuks läks ikka esimese riiuli juurde ja valis endale selle sädeleva rohelise kuuli, mis tal esimesena riiulitele lähenedes silma jäi. Õele valisime koos maakera (minu väikese suunamisega 🙂 ). Ühel ülemisel pildil see kitseke on ka Tirtsu valitud. Tal on hetkel see faas, et mida sädelevam, seda ilusam. Eks ma siis varusin seda sädelevat karda ka omajagu, kuigi muidu kuusekard ei ole päris minu maitse. Aga ma mäletan lapsepõlvest, et kard tundus ikka eriti ilus asi olevat. Jõulud on mõnus sensoorne kogemus igale meelele!
Lisaks oli meie jaoks sel aastal uus raamatute advendikalender, aga sellest ma kirjutan hiljem pikemalt. Tõenäoliselt jääb see postitus uude aastasse, sest nüüd ma kiirustan aastalõpu suurpuhastust lõpetama 🙂 Samuti jäi mul enne jõule pooleli raamatuarvustuste sari, millega ma tahaks jätkata, sest pildid ju tehtud. Seega vabandan ette kui uuel aastal veel mõni jõuluraamatu jutuke ilmub 🙂
Kuidas teie jõulud läksid ja mida vahvat tegite? Lugege ka Marika pikka-pikka kirjeldust päkapiku postituse kommentaaridest – nemad katsetasid sel aastal tegevuste advendikalendrit.
Mõnusat ja meeleolukat aastavahetust!
Eveli
Kui sa soovid aegsasti teada saada järgmistest postitustest, siis hakka Mutukamoosi Facebooki lehe fänniks või kliki paremal ääreribal “Jälgi” ja saad teated oma postkasti.
See jõuluehete valimise lugu kuulub küll klassika rubriiki jälle 🙂 Küll tuleb ka baleriinide aeg, ma olen kindel!
Ja paluks ka vihjet selle kohta, mis unejutuäpi nimi on 😉
Ma pean tunnistama, et mul oli täna hetkeks hea meel, et meil veel baleriini ei olnud. Nimelt olime mõne päeva kodust eemal ja kass omapead. Koju tulles ootas meid kass koos ümberlükatud kuuse ja selle kõrval kahe surnud hiirega. Üks kuuseehe oli katki ja ma parem ei mõtle, mis oleks sellest 11-eurosest baleriinist kukkudes saanud 🙂
Äpi nimi on Õhtujutt (mul on Android, ei ole kursis, mis Apple toodete puhul on ja kas üldse on).
Sooda-maisitärklise ehk valeportselani tainas on parim, teeb soolataignale pika puuga ära. Mul on mõlemad testitud ja soolataignaga enam tegeleda ei taha. 🙂 Väga suur vahe on nii taigna konsistentsis, sellega mätsimises kui ka tulemuses – sooda-maisitärklise tainast on lihtsam käsitseda, see kuivab ahjus kiiremini ja ühtlasemalt ning tulemus on palju valgem ja ilusam. Kasutasin seda retsepti siit: https://lambrine.wordpress.com/2015/12/10/tee-ise-sooda-tarklise-tainast-kuuseehted/
Head katsetamist! 🙂
Heinika, kas oled niisama voolimiseks ka seda tainast kasutanud? No et kui lapsed mätserdavad. Mulle jäi kuskilt meelde, et see kuivab kiiremini, st ei ole korduvkasutamiseks kõikse parem.
Mätserdasin seekord ise, lapsed mitte. 🙂 Aga ei kuivanud see midagi nii ülikiirelt, kartsin tegelikult ise ka, et äkki läheb osa taignast raisku, kuna ma pole piisavalt kiire. Ja kui panna see osa, mida hetkel ei kasuta, nt õhukindlasse grip-kotti, siis püsib see väga kenasti pehmena. Lausa päevi.