Laps iseseisvamaks – tee ise tuunitud ronimispukk

Tuunitud ronimispukk

[Elisa] Ma olen lapse kasvatamisel lähtunud põhimõttest, et mida iseseisvam laps on, seda õnnelikum ta on. Seega olin väga rõõmus, kui nägin internetis lihtsat ideed, kuidas samaaegselt lapse uudishimu ja tegutsemissoovi rahuldamisega saaks tagada ka tema ohutuse.

Kui Mürakaru oli umbes 1a 5k vanune, andsin mehele tellimuse sisse ja ta meisterdas poisile ronimispuki. Ma ei ole ühegi meie “mööblieseme” üle nii suurt rõõmu tundnud, kui selle üle. Mürakaru sai ise pukki ronida ja sealt maha, samas üleval seistes oli ta turvatud ning puudus võimalus, et ta võiks sealt alla sadada. Algselt kõhklesin ma, kas meil on seda ikka vaja, aga kui Eveli ütles, et isegi tema üliettevaatlik Tirts sadas tavalise tooli otsast palju vanemana alla, siis veendusin puki vajalikkuses. Mürakaru on üpris aktiivne laps, tahab igal pool olla ja kõike näha ning kaasa teha ja ohutuse peale ta selles vanuses väga ei mõelnud.

Väike näide, kuidas 1a 5k vanune laps ise pukki ronib ja alla tuleb:

Ronimispukk on meil seni mitmel moel kasulik olnud. Algselt kasutas Mürakaru seda minu toidutegemise jälgimiseks või ise köögiletilt puuviljade ja kamapallide võtmiseks. Vahepeal sai ta sellega ka köögi kraanikausi juures seista ja mõnuga veega solberdada. Siis avastas ta, et saab seda mööda elutuba ringi lohistada ja kõrgemates riiulites asju avastada – sellega vältisime ohtu, et ta mööda riiuleid ronima hakkaks ja sealt alla sajaks. Kui Tiigriplika sündis, avastas Mürakaru pea iga kord, kui titte söötma asusin, kahe minuti pärast, et ka temal on kõht tühi ja kui ta kohe süüa ei saa, siis vist sureb ära. Siis sain talle öelda: “Mine võta külmkapist juustupulka!” ja võisin rahulik olla, teades, et Mürakaru saab köögis ise ilusti hakkama. Tavaliselt tõi ta lahke lapsena mullegi ühe juustupulga 😀

Puki ehitus ei ole iseenesest just väga keeruline. Meie ostsime Jyskist kaheastmelise trepptooli ja sinna peale ehitas mees siis ülejäänud osa. Kuna vähemasti Mürakarul on komme pukki mööda meie köök-elutuba ringi lohistada, siis soovitan tooli jalgade alla mööblivildid panna, et laps te põrandat ära ei kraabiks. (Veel ägedaid ja lihtsalt isetuunimise ideid võite leida internetist, guugeldades nt fraasi “ikea hack” või “ikea hack kids”.)

Eks selle pukiga kaasneb muidugi ohtusid ka. Võimaldab see ju lapsele ligipääsu palju enamatesse kohtadesse kui kahe jalaga maas seistes ja mõneti lausa kutsub ronima ning avastama. Ka nt nugade-kahvlite sahtlit… Mäletan, et kui Mürakaru oli 1,5-aastane, oli mu sõbranna shokeeritud, et ma ei ole nuge sahtlist kuhugi “ohutusse” kohta ära peitnud. Lisaks oli ta üllatunud, et Mürakaru iial ühtegi nuga haarata ei üritanud, sest tema sama vana põnn pidi alati sekundiga “võimalust kasutama”. Ma ise arvan, et Mürakaru ei hullunud nuge nähes, kuna ma ei olnud neid talle otseselt kunagi keelanud.

Ma usun aga, et kui laps tunneb millegi vastu huvi, siis tuleb seda talle näidata ja tutvustada ka kaasnevaid ohtusid. Kui laps tahab kuhugi ronida, kus võib tema oskamatuse tõttu ohtlik olla, siis õpetan talle, kuidas sinna ohutult minna ja tagasi alla saada. Sest kui seda ei tee, siis ühel hetkel saab uudishimu võitu ja laps läheb ikka asja uurima, kui lapsevanem parajasti ei vaata. Piisab vaid ju mõnest sekundist. Kui laps tunneb huvi noa vastu, siis näitan talle seda lähedalt ning selgitan, et see on terav. Ja siis selgitan eraldi veel, mida üldse tähendab sõna “terav”. Mürakaru istus mul sama vanalt nt õmblemise ajal süles ja mängis nööpnõeltega – võttis neid nõelapadjast välja ja toppis tagasi. Katsus vast 20 korda järjest, kas nõel on ikka veel terav, kui oma näppu torgata. Ja järgmisel päeval jälle… Aga ta sai väga hästi selgeks, mida tähendab sõna “terav”, nii et kui talle ütlesin, et nuga on terav, tõmbas ta kohe ise käed endale lähemale ja kommenteeris tõsise näoga: “Oioi! Ai ai!!” Nuga polnud tal enam vaja katsuda.

Mis puki stabiilsusesse puutub, siis eks Mürakaru paaril korral küünitades tundis, et pukk hakkas õrnalt kõikuma, ja seega õppis kiirelt oma piirid seal tegutsemisel ära. Ümber kukkus pukk aga esimest korda alles paar päeva tagasi, kui poiss seal küljes rippuda ja kiikuda üritas. Mürakaru on praegu 2,5-aastane ja lihtsalt täielik ahvipärdik ega kuulanud mind, kui talle kordasin, et kui ta seal küljes ripub ja kiigub, siis kukub pukk ümber. Midagi hullu ei juhtunud, nuttu jagus vaid minutiks. Aga kiikumist ei ole enam proovinud 🙂

Mis vahvaid abivahendeid te kasutate, et oma väikelastele suuremat iseseisvust võimaldada?

Elisa

Kui sa soovid teada saada järgmistest postitustest, siis hakka Mutukamoosi Facebooki lehe fänniks või registreeru uudiskirja saajaks. Uudiskirja saadan välja kord nädalas või harvemini.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga