Veel liblikatest ja kaduvatest nõgesepuhmastest. Üks huvitav fakt

liblika röövikud nõgestel 2

“Eesti päevaliblikate” raamatut tudeerides jäi mind kummitama üks lause päevapaabusilma kohta: “Liigi arvukus on viimase 70 aasta jooksul väga tugevasti tõusnud, kuna veel enne II maailmasõda oli päevapaabusilm meil äärmiselt haruldane”.  Miks nii? Mis juhtus, miks nad levima hakkasid ja kas sõda oli sellega seotud?

Googeldades leidsin ka vastuse ühest artiklist:

” Tema levimine meie alale pärast sõda oli seotud Viidalepa andmetel sellega, et linnad olid varemeis ning varemeis vohas kõrvenõges, päevapaabusilma toidutaim. See kasvas aga mujalgi.

«Päevapaabusilm oli väga arvukas kolhoosi- ja muude lautade ümbruses, sõnnikuvirnade ja -patareide juures nii umbes aastatel 1970–2000,» lisas ta. «Muruniidukite ja trimmerite kasutamist nõges üle ei ela ja kaob suvilate ümbrusest ning ka päevapaabusilma arvukus on langemas. Pole ju üksiklehmapidajaidki enam, kelle lauda tagant ka nõgest leiaks.»

Nii et ikka sõda. Ja kurb on tõdeda, et nii ilusa liblika arvukus on langemas, kuna neil pole toidutaimi lihtne leida. Eks meilgi need nõgesed pinnuks silmas, sest kipuvad kasvama sellistes kohtades, kuhu neid ei tahaks. Meil on kaks rammusamat ja  niiskema mullaga ala maja taga akna all ja siis sissesõidutee lõpus, kus autosid pargime. Pole just kohad, kus tahaks nõgeseid koos naadi või ohakatega ilutsemas näha. Jõudsime siiski otsusele, kus saaksime nõgesed kasvama jätta, et meie oma liblikateröövikutel oleks toidutaimi.

päevapaabusilm

Veel huvitavat lugemist internetiavarustest vääriselupaikade teemal:

Vääriselupaikade loomine aias. Praktilised sammud teostamiseks.

Murupügajad. Mõnus meeleolukas lugemine muruniitmise orjusest ja selle mõttekusest.

Kuidas on Saare- ja Muhumaa loopealsete vähenemisele reageerinud päevaliblikad

Õhtulehes ilmus eelmisel suvel mõtlemapaneva pealkirjaga artikkel: “Lõikame liblikad pooleks, saab silmale ilusam vaadata!“. Kahjuks ei ole artikkel tasuta saadaval, kuid üldjoontes rääkis sellest, kuidas muru niites hävitatakse väikeseid elurvorme, ka liblikaröövikuid (pooleks lõigatud röövik = pooleks lõigatud liblikas). Ega seal väga faktiküllast juttu polnudki, kuid Õhtulehele omane dramaatiline pealkiri sööbis mu mällu ja pani mõtisklema.

Ma soovitan lugeda Liina blogi Vana-Aru, kes kirjutab oma toimetamistest ühe vana  mahajäetud talumaja juures. Liina kirjeldab nii ilusti ja õrnahingeliselt, kuidas ta üritab aiatöid tehes sealseid asukaid mitte häirida ja sätib oma tegemiste graafiku teiste elusolendite tsüklite järgi. Nt maakaevamist ei saa liiga vara alustada, sest segab talveunes olevaid tegelasi. Ma ei oska veel selliseid asju tähele panna ja arvestada, kuid õpin vähehaaval. Liina on ühtlasi ka väga hea silmaga fotograaf, nii et kes Lõuna-Eestis ringlemas, võib sealsamas Vana-Arul ühe romantilise fotosessiooni maha pidada.

Mutukamoosi blogis liblikatest:

Eveli

Kui sa soovid teada saada järgmistest postitustest, siis hakka Mutukamoosi Facebooki lehe fänniks või registreeru uudiskirja saajaks. Uudiskirja saadan välja kord nädalas või harvemini.

 

2 thoughts on “Veel liblikatest ja kaduvatest nõgesepuhmastest. Üks huvitav fakt

  1. Kristhel says:

    Mina tahan kunagi tulevikus kui aiamajandusega lõpuks järjele jõuan (ehk pinnas saab suuremaks niitmiseks kenasti tasandatud) ning enam vähem mingi plaan kus mis olema saab paigas on, rajada selliseid metsikuid alasi, ka nõgestele. Nõgeste jaoks tahaksin kohe eraldi “põllu” teha, et neid talveks loomadele kuivatada. Väärtuslik kraam! Praegugi on keset hoovi suur nõgesepesa ja no ei kipu maha võtma neid. Ilusad taimed!

    Niitmise osas hakkab üleüldse selgeks saama, et on ajuvabadus raista niigi olematut aega pideva niitmise peale. Tulevikuks plaanime selles osas kõik võimalikult mugavaks 🙂

    • mutukamoos says:

      Täitsa nõus! Aega on niigi vähe ja niitmist tuleb optimeerida. Ma siin järjest avastan viise – nt, et istumisnurk võiks olla mitteniidetav, sest pidev toolide eest ära tõstmine võtab aega jne. Kuna meil on maad palju, siis mitteniidetavat osa on omajagu ja kerge on aru saada, et igale poole ei jõua 😀

      Nõgestega on meil see teema, et neid reaalselt ei kasva eriti paljudes kohtades, sest meil on paepealne õhukese väheviljaka mullaga maa väheste põlispuudega. St selliseid mõnusaid rammusaid ja niiskeid kohti on vähe.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga