On hommik ja kiirustan tööle. Panen parajasti last turvatooli kui tunnen, et suur vari liugleb üle pea. Tõstan pilgu ja näen kaht sookurge madallendu tegemas. Jah, on kurgede hõikumise aeg. Ärkan ja uinun nende häälte saatel. Maagiline aeg.

Kohtumisi on veel. Oma taluteelt välja keerates silman jänest põlluäärel piilumas. Suuremal teel, kui kiirused juba suuremad, mõtisklen olnud kohtumiste üle ja pean järsku pidurdama – kitseke tormab üle tee. Õnneks piisavalt kaugel, kuid pidurdan siiski – juhuks kui neid rohkem peaks olema. Sel korral teisi ei näe.

Tee ääres, postkasti kõrval, ootab vanake postiljoni. Täna olen ma varasem.  Postiljon oli meie uues kodus esimene külaline. Tellisime siis Pisipiigale uue turvatooli. Soliidses eas vanahärra sõitis meie hoovi ja jõudsin lasteaeda kiirustades ainult hõisata, et peremees on toas ja võtab paki vastu, sealt valgest uksest minge. “Oh, ma tean küll, millisest uksest!” Rumal mina. Tema on siin külas vanem kui meie, teab neid uksi küll…

Veidi peale jaani saabus ka pakike. Seekord Smarti. Linna polnud asja ja palusin sõbral ära tuua, enne veel hoiatasin, et peaks olema 10 kg šokolaadi. Mäletate ju, blogiauhinnad 😉 Ausalt öeldes olin ma hirmul, et mida ma selle üüratu kogusega peale hakkan. Tuldi siis imeõhukese kohvriga ja mõlemad kehitasime imestusest õlgu, et mis nüüd. Kiirustasime sõidule ja kui siis mõni päev hiljem oli mahti avada, leidsin seest armsa kirjakese – aasta jagu šoksi varusid 🙂 Nüüd muutus auhind veidi arusaadavamaks ja inimmõõdetes hoovatavamaks.

Kuigi mul ei ole selle auhinnaga seoses mingit arvustamiskohustust, siis sellest kohvrist teeks paar sõna ikka juttu. Ma olen suur šokolaadifänn. Šokolaadikommid on pea ainsad kommid, mida ma üldse söön. Mida tumedam šokolaad on, seda parem. Üllatusmuna šokolaad on minu arvates näiteks prügikastikaup. Niisiis. Tegemist on PIIMAšokolaadiga. Ma olen viimasel ajal loobunud piimašokolaadi söömisest ja mõnikord kui pakutakse, olen kahetsenud, et vastu võtsin. Selles kohvris aga olid üllatuslikult kõik kolm šokolaadi söödavad – kaks piima- ja üks valge šokolaad. Valge kusjuures ei meeldi mulle muidu üldse, on liiga magus. Fazeri Raspberry and Liquorice valge šokolaad aga oli täitsa söödav, isegi meeldiv. Minu lemmik sellest assortiist oli aga Iced Coffee and Mudcake – see on selline šokolaad, kus nagu oleks šokolaaditükikesed sees 😀 Lastele meeldib enam Mint and Chocodrops, sest seal on värvilised kommikesed sees. Mulle meeldib, et seetõttu nad söövad mündimaitselist šokolaadi, mida nad muidu vist ei sööks. Aga sel viisil saan nende maitsete maailma avardada.

Teine asi, mis mulle selle seeria juures väga meeldib, on selle seotus erinevate maailma linnadega – antud juhul Kopenhaagen, New York ja Rio de Janeiro. Ma olen sel aastal üritanud kodus veidi geograafia teemasid ette sööta – pannud kokku maailma puslet, vaadanud lapsi erinevatest maailma nurkadest, ilusaid kohti maailmas jne. Nüüd iga uut šokolaadi süües me arutame, mis maa šokolaad see on. Kopenhaageni ümbrisel on väikese merineitsi pilt (praegu vaatan, et täpselt pildilt välja jäänud) ja arutasime kohe Andersenist ja mis muinasjutte ta on kirjutanud. Tirts on hetkel suur merineitsite fänn. Vaatasime arvutist väikese merineitsi kuju, mis Kopenhaagenis on. Rio de Janeiroga on neil ka hea seos – Rio multikas on Pisipiiga üks lemmikuid.

Iga šoksi sees on üks kood, millega saab Fazeri kampaanialehel vastavat videot vaadata (lisaks saad sa teada, et sa ei võitnud reisi). Hetkel olen ma ainult ühe koodi sisestanud ja vaadanud Kopenhaageni videot. Laste jaoks ehk ebahuvitav (võõras keel nagunii) aga muidu täitsa tore.

Ma nüüd huviga ootan, mida järgmine kohver sisaldab. Olengi seni liiga ühtede markide truuks jäänud. Hetkel on päris põnev see auhind 🙂

Aitäh, et lugemas käite!

Eveli