Olen juba mõnda aega mõelnud, et võiks lastega mõne sädeleva meisterdamise ette võtta. Nende praeguses vanuses on nii, et sädelust pole kunagi liiga palju 🙂 Sõbrapäev oligi sobiv hetk see “raske” ülesanne sooritada – raske selles mõttes, et eks ta üks suurt segadust tekitav tegevus on ja ma väga ei tahtnud mõelda, kuhu kõik see sädelus satub kui purgi saab käte meie 3-aastane Pisipiiga.
Selleks projektiks jäi mul silma sädelevate südametega kivid. Sõbrapäev aga muudkui lähenes ja ma ei suutnud meenutada, millisesse panipaika ma talveks suvel rannast korjatud kivid paigutasin. Niisiis läksime traditsioonilisemat teed ja maalisime südameid kaartidele. Vähemalt selline oli mu plaan 🙂 Piltidelt võite ise näha kui palju minu nägemusest teoks sai ja kui palju väikesed kunstnikud oma stiili arendasid.
Ma olen laste kunsti puhul seda meelt, et võimalikult palju tuleks neil lasta oma peaga toimetada, mitte juhendada samm-sammult, kuidas midagi teha (mõningate eranditega, aga see on juba teine postitus). Seletasin lastele, et joonistame pliiatsiga kontuuri ette, pintsliga liimi sisse ja sädelust peale. Pisipiigale isegi joonistasin südame ette. Ta “värvis” selle hoolikalt liimiseks, raputas peale veidi sädelust ja küsis siis, et kas võib ülejäänud kaardi ka “ära värvida”. Minugipoolest. Tulemuseks siis ülalolevalt pildilt vasakpoolne kaart.
Tirts teatas, et oskab ise südant joonistada ja nii ta toimetas omaette. Tulemuseks piltidel suuremas formaadis kaardid.
Alusmaterjaliks valisin papi, sest vedel liimi paneks õhema paberi lokkima.
Kõige parempoolsemad ühe südamega kaardid tegin ma ise peale laste töö lõpetamist, sest toorikud jäid alles ja ma tahtsin kandikul olevat sädelust ära kasutada 🙂 Suurema osa kandikule pudenenust õnnestus mul ka plastkarpi kallutada, nii et saame seda edaspidigi kasutada. Alloleval pildil on teine komplekt kaarte. Ma ei oskagi öelda, millist stiili ma eelistan, sest kõik on omamoodi kaunid.
Tuleb tunnistada, et segadust oli vähem kui ma kartsin. Mu vaimusilmas kallas Pisipiiga kogu topsi kandikule kummuli, kuid tegelikkuses oskas ta väga ilusti doseerida (eelduseks oli nö soolatopsi aukudega kaas). Ilmselt võtan edaspidi julgemalt sädeluseprojekte ette, põnnid oleksid küll vaimustuses, sest neile polnud küll vaja kaks korda öelda, et hakkame nüüd sädelevaid kaarte tegema.
Milliseid huvitavaid tegevusi te sõbrapäeva puhul tegite? Veel ideid saate ka Lambrine blogist.
Veel sõbrapäevast:
Eveli
Kui sa soovid teada saada järgmistest postitustest, siis hakka Mutukamoosi Facebooki lehe fänniks või registreeru uudiskirja saajaks. Uudiskirja saadan välja kord nädalas või harvemini.
See soolatopsi kaas on geniaalne leiutis! Pean endale ka muretsema. Ma kartsin samuti neid enda südameid kaunistades, et terve elamine sädeleb pärast seda kuni järgmiste jõuludeni. Aga läks õnneks rahulikult. Ja selle sädeluse, mida tagasi purki panna ei saanud, mätsisin hoopis esimese ettejuhtunud plastiliini sisse. Lapsed on nüüd väga rahul, et neil on sädelev plastiliin. 😉
Oo, see sädeluse plastiliini hulka segamine on geniaalne idee! Miks ma küll ise selle peale ei tulnud 😀 Plastilliinijutu jätkuks – missugust te enam kasutate? Play-dohi, isetehtut või seda õhu käes mitte kõvenevat? Kuidas sa kõike seda majandad, et oleks kasutatav?
Meil põhiliselt kodus Play-doh ja kui maale läheme, siis isekeedetud, sest kunagi pole ju meeles kaasa võtta, aga kindlasti tuleb isu peale. Majandamine on üldiselt keeruline, sest ma olen ainus, kellel on meeles, et võiks plastiliini lõpuks karpi-topsi tagasi panna. Niiet eks nad mingi aja peavad vastu, aga siis tuleb ikka uute vastu välja vahetada.