Käsi püsti, kelle laps tuleb õuest, taskud pungil varandust täis? Ja mida siis kõikide nende kivikeste, kastanimunade, linnusulgede ja teokarpidega peale hakata? Meie igapäevane praktika kippus olema see, et leidsin neid iga kapi nurga pealt ja siis sain riielda kui mõne ülitähtsa kivikese olen kõrvaldanud (või siis ei saanud me magama minna, sest see kivi oli vaja kaissu võtta).
Kui me looduse riiulit sisse seadsime, siis ma ei osanud arvata, et see lahendab meie (vabandust, minu) probleemi kõikjal vedelevate aarete osas. Aga nii juhtus – lapsed hakkasid ise peale õuest tulekut teatama, et nad panevad oma leiud looduse riiulisse ja oh õudust kui keegi juhtus sinna panema midagi, mis ei kvalifitseerunud nende silmis “looduse” mõiste alla.
Mis siis on looduse riiul? Koduõppe blogides on sellest rohkem looduse laua (i.k. nature table) nime all juttu. Sinna pannakse lastele uurimiseks välja hooajalised loodusest pärit esemed. Linnusuled, teokarbid, rannakarbid, puulehed, puukoor, käbid, oksad, õied jne. Juurde on loodud võimalused esemete lähedalt uurimiseks – kandik, luup jne.
Meil praeguses tingimustes sellise laua jaoks ruumi pole. Küll aga on seinaorvas väikese sügavusega riiul, kuhu ma algselt plaanisin pildigalerii kujundada. Kuna mul piltide valimise ja raamimisega läks aega, siis otsustasin seda ajutiselt kasutada looduse aarete väljapanekuna. Aga see ajutine lahendus hakkas meile nii meeldima, et ma kahtlustan, et mõneks ajaks see jääbki nii.
Mis siis on meie riiulil? Meil ei ole seal mitte niivõrd päevakajalised asjad kui pigem jäävad. Aarded, mida tahaks alles jätta. Üks erilisemaid esemeid on maonahk, mille mu mees leidis kiviaeda renoveerides. Teine tähtis ese on sokusarv, mille oma heinamaalt leidsime. Laste jaoks palju avastamist ja huvi tekitas aga nende enda leitud lõualuu koos hammastega. Leidsime selle kaevetööde käigus mulla seest. Kuna hambad tulevad lõualuu seest ilusti välja, siis on see ehtne hammaste ehituse õppevahend. Ma kusjuures pikalt kaalusin, kas tellida plastikust hammaste näidis õppevahendiks kuni jõudsin endas tõdemusele, et keskkonnale on palju säästlikum kui lapsed õpivad hammaste kohta elulise näite varal.
Lisaks on meie kollektsioonis palju erinevaid teokarpe ja ka merekarpe. Saaremaal on palju viinamäetigusid ja nende kodade kollektsioon on meil korralik, lisaks igasugused muud kohalikud kojalised. Samuti oleme siia välja pannnud reisidelt toodud lõunamaised merekarbid.
Teine suur kategooria on igasugused kivistised. Neid on meil palju! Suuremad on aias, pisemad toome tuppa. Meil on sisuliselt iga kolmas üleskorjatud kivi mõne kivistisega.
Lisaks olen ma esoteerikapoodidest soetanud poolväärisikive, mida me kasutame aktiivselt ka vabas mängus. Üldse on kogu riiuliga meil nii, et kõike võib katsuda ja kätte võtta ja uurida ja nendega mängida. Alguses oli mul kartus, et suled hakkavad palju tolmu koguma – kuid ei, nad on pidevalt mängus.
Et tolmu võtmine sellel riiulil veidigi lihtsam oleks, olen varunud erinevaid mahuteid, mille sisse aardeid panna saaks. Suled on enamasti klaaspurkides või väheke edevamates pudelites (üks neist on ehe nõukaaegne lutipudel!). Ilusamad kaanega purgid on ka siia rännanud. Nt puidust kaanega purk oli varasemalt teepurk. Katsekolvi laadsed anumad olid koogikaunistuste jaoks (pärlikesed ja muud vidinad, mida puistada saab). Siin on muidugi hästi oluline, et konteiner paistaks läbi.
Lisaks sobivad sellisel eesmärgil igasugused läbipaistvad küpsise- ja kommikarbid nagu on allolevak lildil see mitmetahuline konteiner. Need karbid aga, mille sees on lõualuu ja maonahk, on tegelikult Ikea sahtlisorteerijad. Alguses ma soetasin nad sihtpärasel eesmärgil aga lõpuks nad leidsid meie looduseriiulil parema rakenduse.
Alloleval pildil madalam silindertops on aga apteegist soetatud uriinitops, mille sees on üks surnult leitud putukas. Selle topsi häda aga on kehvem läbipaistvus kui näiteks koogikaunistuste topsidel.
Meie looduse riiul muutub ajas – lapsed ise kujundavad seda ringi ja eks ma ka arendan seda edasi. Juba siin piltidel on näha, kuidas üks ja sama ese on aja jooksul endale parema kodu leidnud 🙂
Loe meie teisi ettevalmistatud keskkonna teemalisi postitusi Tuba ja keskkond alamkategooriast.
Kirjutamisteni!
Eveli
Kui sa soovid teada saada järgmistest postitustest, siis registreeru uudiskirja saajaks. Uudiskirja saadan välja kord nädalas või harvemini. Kui sa soovid teada asjadest, millest ma ei blogi – jälgi mind instagramis.
Nii tore mõte! Meil korjatakse ka kõiksugu asju õuest, ükspäev tulid issiga metsatiirult, kaasas tükk põdra sarvest. Hetkel on kõik need leiud lihtsalt mänguasja riiulil, aga tõesti, polegi tulnud sellepeale, et need kõik kokku koguda. Lasteaiast on sünnipäevaks kingitud lastele vääriskive, neid leian jälle siit ja sealt ja nii kahju kohe neid niimoodi vedelemas näha. kui oleks kindel purgike, siis ehk jõuaks oma kohale. Aitäh selle laheda mõtte eest! 😊 ps! kirja saime ka kätte, nii armas üllatus☺
Purgikeses on need kivikesed isegi armsamad 🙂 Pisipiigale meeldib tihti sealt riiulist üht purgikest sorteerida – seal on nii väikesed poolvääriskivid kui teokarbid. Nii ta siis võtab need välja ja mängib mingit oma väljamõeldud tegelastega mängu ja pärast lähevad asjad purki jälle tagasi 🙂 Eks ma seda viimast pean aegajalt muidugi meelde ka tuletama. Riiuli nurgas üksikuna vedeledes nad selliseid mänge ei inspireeri. Ma usun, et E-le ka kindlasti meeldiks 😉
kusjuures ta mängib ka just kivikestega palju, hoiab neid oma ehete kastides, aga minu enda meelest on ka niimoodi silmale ilusam, kui nad nähtaval oleks 🙂 palju korjatakse ka käbisid, kastanimune, puupulgakesi, nende puhul peame küll vahel inventuuri tegema, et liiga palju ei saaks..😊
Pisipiiga toob praegu pidevalt “võlukepikesi” tuppa 😀 Need on sellised mühklikud pisikesed puuoksakesed… Meenutavadki paljuski võlukeppi. Nagu üks netis levinud meem ütleb – sina näed siin puuoksa, aga laps näeb…..
meil on sellised juuremehikesed. Heal pulgal mitu nime 😂