Pintsli ja kartuliga värvide maailmas

veebr_008

Mõned pildid ka Tirtsu viimase aja nokitsemistest. Pintsel ja värvid on väga popid. Viimane kord proovisime ka kartulitrükki. Tirts oli kaks lehte täis pintseldanud ja tundus, et pintsel enam niiväga huvi ei pakkunud (hakkas teise otsaga üritama jne). Kuna alusel oli värvi veel parasjagu alles ja purki ju seda tagasi ei pane ja raisku ka ei taha lasta, siis haarasin kähku ühe kartuli, lõikasin pooleks ja tegin poolringi kujulise kujundi. Tirtsule meeldis ja huvi oli taastatud. Tänaseks on svamme ka varutud, et järgmine kord ehk saab need ka järgi proovitud.

veebr_017

veebr_011

Aga muidu kartulitrükk on äge ja sellise lihtsa poolkuu kujuga saab kihvte mustreid teha. Peab teinekord veidi parema värvivaliku võtma ja siis põnnil kaardipabereid valmis vorpida laskma.

veebr_013

Kriiditahvel on ka unustusehõlmast taas üles leitud. Hetkel siis kriipsutamise eesmärgil. Need paksud hoidjaga kriidid on head asjad, muidu oleks ilmselt terve köögipõrand kriiditükke täis.

veebr_012

Väikesele arheoloogile

Tegime Tirtsuga hiljuti ühe eksperimendi, mille kohta ema küsis pilte vaadates: “Mis see on? Ah et söök, jah?”.

Alustame algusest. Kuskil välismaises blogis leidsin sellise idee: panna väikesed plastmassloomad tarretise sisse ja lasta lapsel neid sealt välja kaevata. Nagu väikesed arheoloogid. Tema oli küll terve koogivormi tarretist täis valanud, kuid mina piirdusin väiksemat sorti salatikarbiga. Ja sellest tulenevalt olid ka loomakesed üllatusmuna omad. Me ei ole Tirtsule veel üllatusmune ostnud ja loodetavasti niipea ei pea ka, kuid viimane kord ema juures meie lapsepõlve kaste revideerides leidsin karbikese, mis oli neid väikeseid elukaid täis. Tirts on omad lemmikud sealt välja sorteerinud – nt matrjoška tüüpi mõmmi, mille sees veel üks mõmmi ja selle sees järgmine. Ja teine lemmik on kiikuv papagoi. Ta ei oska ise seda kiigele panna ja nii käib minu käest nõudmas ja siis muudkui seletab: “linn! kaaga!”.

väljakaevamised

Tagasi tarretise juurde. Juba mõnda aega tunnen, et Tirtsule oleks rohkem sensoorset tegevust vaja. Liivakast on lumekuhja all ja toas nagu miskit muud ei ole, mida saaks katsuda ja avastada. Vesi ehk ainult. Aga miskit oleks lisaks vaja. Näpuvärvide ja soolataignaga tegelemine on näidanud, et Tirts kardab uusi materjale katsuda. Tal võtab see harjumine ikka parajalt aega ja alguses on väga häiritud kui käsi millegagi koos. Sellest siis see tarretise idee. No ja mulle on arheoloogia alati põnev tundunud ja nii meeldis idee midagi välja kaevata. Kui Tirts suuremaks saab ja asjadest rohkem aru saab, siis tahaks “päris” väljakaevamisi teha ja millegi sisse dinosauruse mune ja konte peita. Igatahes esimesed minutid tarretisega möödusid lihtsalt seda põrnitsedes. Kuna ma teadsin, ette, et nii lihtsalt see meil ei lähe, et ta oleks nõus oma sõrme sinna sisse pistma, siis olin tarretanud ka tema lemmiku üllatusmuna-mõmmi. Natuke ma pidin kaevamist ette näitama, kuid lõpuks oli ta nõus seda ollust sõrmega puutuma. Lõpuks ka sõrme sisse pistma. Sealt edasi läks juba ludinal.

väljakaevamised

Suhu ta midagi ei toppinud. Korra tahtis proovida, tõstis suu juurde ja vaatas küsivalt minu poole. Raputasin pead ja rohkem me sel teemal ei peatunud. Põhimõtteliselt on tarretis siiski söödav asi ja ei oleks midagi traagilist juhtunud kui ta oleks ka söönud, kuid ma ei taha, et tal tekiks ettekujutus, et kunsti- ja meisterdusnurgas võiks asju suhu toppida. Järgmine kord ei pruugi ju enam nii süütu aine olla.

Aga söögiga mängimine? Njah. Minu seisukoht on, et teatud piirides on see siiski ok. Kui mul on valida, kas sellist väljakaevamismängu mängida tarretisega või mõne keemilise silikoonilaadse ainega, siis lapse tervisest lähtudes on tarretis ju ohutum? Või siis soolatainas (jahu+vesi+sool = kõik toiduained) vs keemilised voolimissegud, siis nii lapsele kui loodusele on kokkuvõttes ohutum toiduga mängimine. Ja kui me sõelume mannat ja ma pärast korjan kõik kokku ja järgmine kord kasutame sedasama segu, siis see ei ole ju ka suur patt?

Ja rahustuseks – järgmised kaks päeva sõi Tirts lõunaks sülti, kugistas kõik peatumata alla ja ei hakanud käsi sisse toppima ega mängima. Küll jäeti juurviljad alles, aga see on juba teine teema…

Meie esimene Montessori tund!

Sattusin Selveris värvilise liiva ja pudelite komplekti peale, mis soodukaga müügis (3 eur, täishind ka suht soodne – 4). Kuna põnniga oli nagunii plaanis ühel hetkel ette võtta Montessori stiilis kuivainete valamise-tõstmise-sõelumise jne tunnid, siis ei kahelnud selle komplekti ostmisel pikalt, eriti kuna seal oli 4 erineva kujuga plastist pudelit ja sobiva suurusega lehter. Esialgu alustasime mannaga ja värvilise liiva panin ootele selleks ajaks kui manna peaks igavaks muutuma. Manna on selles mõttes parem, et värvilise liiva puhul oleks segajaid palju ja põnn ei keskenduks enam tegevusele endale.

dets_111

Tegevust jagus meil umbes 20 minutiks, siis hakkas tähelepanu mujale minema. Alustuseks näitasin põnnile ette, mida temalt ootan. Siis andsin lusika põnnile ja edasi tegutses ta juba ise. Vahepeal näitasin, kuidas pudel kaussi tühjaks kallata ja lehter tagasi panna. Need tegevused olid isegi põnevamad kui kühveldamine.

Segadus kõige suurem ei olnud, ainult veidi läks põrandale.

P.S. Tegevus peaks toimuma vasakult paremale, kuna meie kultuuris on see kirjutamise suund. Üks varane seoste loomise koht.

Kodune soolatainas

Ehk meie esimesed katsetused soolataignaga mängimisel. Katsetasin keetmata soolataigna retsepti sellest blogist. Tegin poole väiksema koguse, kuid ikka tuli meie jaoks palju. See kogus on mõttekas ilmselt siis teha kui tegu juba vanemate ja kogenenumate lastega. Meie põnni jaoks oli tegu väga uue materjaliga ja piisas paarist kolmest pallist, mida siis katsuda ja uurida.

dets_012

Inglise keelt mitteoskajatele retsept: 1 tass jahu, 1 tass soola, 1 tass vett, 1 tl toiduõli. Sega kuivad ja lisa märjad. Mulle tundus, et vett sai palju ja lisasin kuivaineid seni kuni taigen enam näppude külge kinni ei jäänud. Peale mängimist panin karbiga külmkappi ja uuesti kasutusele võttes tuli veel jahu lisada.

dets_013

Mida siis tegime? Esialgu katsus põnn taigent niisama. Mina veeretasin pallikesi. Kuna ta ise kippus taignapalli lihtsalt käes hoidma, siis otsisin kapist mõned spagetid ja hakkasin neid palli sisse torkama. Selle tegevusega tuli põnn kaasa – ühes käes hoidis “oma palli” ja teise käega siis torkis spagette minu palli sisse, Oma pallist ta ei loobunud.

Ülejärgmisel korral alustasime jälle palja taignaga. Näitasin kuidas käega peale surudes saab palli lapikuks teha. See talle meeldis ja tegi hea meelega plönne. Ise pallikeste tegemiseni läheb  meil veel ilmselt aega.

dets_014

Sattusin ka sellisele lehele, kus jagatakse näpunäiteid, millest voolimisel alustada. Peamine soovitus – igasugused vormid ja taignarullid on küll lahedad, kuid alustada tuleks alati paljast taignast ja harjutada pigistamist, lömastamist, kuulide ja vorstikeste rullimist. Arendab nii peenmotoorikat kui ka koordinatsiooni. Last tuleks julgustada kasutama mõlemat kätt. Kõigest täpsemalt võite lugeda artiklist endast. Niipalju võin lisada, et peenikeste spagettide laua pealt sõrmede vahele saamine on 1,5 aastasele ka paras väljakutse.

dets_011

Pildil on kilpkonn (“nänn”), keda põnn aitas lõikelaua ääre pealt maha ja siis jälle peale ronida. Nalja peab ka ju saama!

Lastega reisimine. Reisimänguasjad

Kuna järgmisel nädalal on veel üks pisike põnn reisule minemas ja ilmselt on neid kusagil veel, siis veidi ka sellest, kuidas meil õnnestus põnni lõbustada tüütute lennu- ja autosõitude ajal.

1. Kui netist soovitusi otsida, siis peamine on – võtke lapsele kaasa mõned uued mänguasjad. Me päris uusi ei võtnud, vaid laenasime põnni tädipojalt. Näiteks üks lemmikuid oli miniatuurne puidust rõngaste ladumise torn. Lisaks oli mul õnnestunud osta.ee-st leida üks imevahva nöörimismäng “õun ja uss”, mis meie põnnile (14k) väga meeldis, sest hetkel on tal asjade sissetoppimise faas peal.

2. Raamatud. Lennukisse tavalised (et ei häiriks kaasreisijaid), autosse ka üks loomahäältega. Põnni hetkelemmikud on koerad, seega meil oli kaasas koeraraamat (mis sest, et paljunähtud, aga ta ikka sulab selle peale). Volditav raamat on ka hea, tükiks ajaks tegevust.

3. Joogikõrred. Neid saab nt veepudelisse toppida (hea koordinatsiooniharjutus) või niisama väänata. Toimis. Sõidu ajal rohkem voltis neid, muidu kodus on tal kindel mäng neid pudelisse panna.

4. Karvane traat (i.k. pipe cleaner). Ei teagi eestikeelset vastet, kuid nt Tiimarist saab. Jälle tore asi, mida väänata. Nalja tegi see kui enda sõrme peal keerud sisse keerata ja siis põnnile anda lahtiharutamiseks. Tükiks ajaks rahu majas.

5. Krepp-paber. Rebimiseks. Salvrätik sobiks ka, kuid mulle tundus, et eriti halva tuju puhul läheb värviline paremini peale.

 reisimänguasjad

6. Õe sünnal kingiti põnnile üks väga lihtne ja geniaalne mänguasi – pisike kaanega plasttops ja kaks vatitupsu (lisaks ka ühekordne pipett ja veidi suurem tops arstimängude jaoks, kuid need ootavad veel põnni kasvamist). Igatahes see tops oli ka reisil üks lemmikuid, põnn võis lõpmatuseni sellele kaant peale sobitada. Ja vahelduseks vatitupsu purgist välja võtta. Ainus häda, et kippus põrandale veerema, käed ju veidi kohmakad veel. Pipetid, muide, osutusid hitiks minu 3,5-aastasele vennatütrele, kes suure visadusega pipetiga vett ühest anumast teise transportis.

7. Veidi veel karvase traadi maailmast – meisterdasin ise põnnile ühe papist kaardikese, millele kleepisin keskele ajakirjast lõigatud koera pildi. Traadi põimisin äärde tehtud aukudest läbi. Põnn hea meelega jutustas selle koeraga ja näppis traate. See oli ka siis uus “mänguasi”, ekstra reisi jaoks tehtud.

8. Samuti uus asi, mis küll ammu oli plaanis, kuid reis sundis tegutsema – vildist lilled nööri otsas. Põnni jaoks oli ta huvitav selles mõttes, et vilt kui selline on ta jaoks uus materjal ja see juba vajas uurimist. Lisaks sai lillekesi mööda nööri edasi-tagasi vedada ja lausa küljest ära tõmmata. Reisil see mänguasi end veel täielikult ei õigustanud, kuid nüüd kodus on meil juba uus mäng tekkinud – nimelt “kleepub” vilt hästi igasugu asjade külge. Seda saab nt emmele ja papale juustesse panna, või siis pluusi peale. Väga lõbus. Ja kuna auk on keskel, saab seda ka sõrme otsa ajada.

reisimänguasjad

9. No ja juba ammu ära proovitud käpiknukk! Kui autos ikka sõit enam üldse ei istu, siis sõbrad põder ja rebane aitavad ikka hädast välja.

10. Hotellis asju pakkides avastasime ka uue mänguasja – plaastrite karbi. Ikka sama mäng – võtta välja ja siis ükshaaval sisse tagasi toppida. Reisil selles mõttes hea kasutada, et nagunii peab ju kaasas olema ja kerge ka.

11. Grevest ostsime kohaliku suveniiri – Pinoccio. Lastele väga meeldis, isegi 5aastane mängis sellega nii hoolega, et esimese hooga tuli jalg otsast ära. Rääkimata siis aastastest põnnidest.

12. Lisaks on reisil alati päästerõngaks igasugused snäkid. Meil need varieeruvad. Kuni reisini oli kindel päästja baranka. Nüüd enam sellest ei piisa ja nõutakse itaaliapäraseid kuivikuid-hõrgutisi.

13. Tagasilend sattus põnnile täpselt uneajale ja selleks, et ta magama jääks, otsustasime talle läpakast Mashat ja karu näidata. Selles mõttes toimis hästi, et hoolimata väsimusest oli põnn väga rahul ja kaasreisijatele tüli ei teinud. Selles mõttes ei toiminud, et magama ta ka ei jäänud ja alles autoga koju sõites kippus ära vajuma hoolimata minu pingutustest teda koduni üleval hoida.