Mul on lapsepõlvest saati nõrkus pabernukkude vastu. Nõuka ajal neid muidugi eriti palju saada ei olnud ja tuli ise teha, mis on loomingulisuse arendamise seisukohalt muidugi väga hea. Mäletan, kuidas minust vanem täditütar joonistas mulle papile valmis nuku modelli, kellele ma siis hakkasin ise riideid disainima. Väga põnev oli!
Vihmaste ilmadega kraamisin kapist välja talvel tehtud mängukomplekti – mõned tükid käsitöövilti, mida saab kasutada talu mängimisel:
Montessori pedagoogikal on omad soovitused ka laste mänguväljakute suhtes – need peaksid olema võimalikult looduslikud, et pakkuda avastamist kõikidele meeltele. Oma aed on selleks muidugi ideaalne – seal on taimi ja putukaid, mulda ja multši, vihmausse ja liblikaid. Kuidas aga sellele vürtsi lisada? Üks väike mõte, mida meie kasutusele võtsime: anda lastele mängimiseks lahtiseid detaile (kaikad, lauad, puukettad). Las nad siis ise mõtlevad, mis nendega peale hakata. Niisiis – papa saagis üha palgi erineva paksusega ketasteks. Enamus olid paari sõrme jämedused, kuid mõned ka pakud – just sellise lapsele paraja istumiskõrgusega. Lisaks kuurist mõned lauajupid ja ongi mänguplats olemas.
Mõned mänguideed:
– Ehitada teerada ja siis harjutada selle peal kõndimist (arendab tasakaalu). See kõndimine ei tundu täiskasvanule üldse keeruline, kuid meie alla-kahene ei julgenud kahele kettale järjest astuda. Nimelt on nad muru peal küllaltki ebatasased ja tema väike raskus ei surunud ketast nii muru sisse ka. Tulemuseks oli väga kõikuv jalgealune.
– Meie Tirtsu veidi vanemad sugulased said harjutada teeraja peal astudes loendamist. Kettaid oli täpselt kümme, kuid kas nemad said ka kümme?
– Kettaid saab üksteise peale torni laduda. Harjutab tunnetust, milline on raskem ja milline kergem. Õpetab näppe mitte vahele jätma.
– Tirts üritas ka pakke tõsta, kuid õnnestus ainult ümber ajamine ja veeretamine. See jälle omamoodi kogemus.
– Kettad on kasutusel kas taldrikutena või pliidiplaatidena kodumängus.
Loe ka sellest, kuidas saab puukettaid kasutada numbrite õppimiseks.
Ideid loodusliku mänguväljaku rajamiseks
Kuidas saada naabruskonna popimaks mänguhooviks ehk ideid õuemänguasjadeks
Kui sa soovid teada saada järgmistest postitustest, siis hakka Mutukamoosi Facebooki lehe fänniks või registreeru uudiskirja saajaks. Uudiskirja saadan välja kord nädalas või harvemini.
Enne jõule valmistasin ühe väikese partii oakotte jõuluvana kotti ja niisama kingituseks. Oakott (i.k. beanbag) on küll tinglik termin, sest täiteks kasutasin kas riisi või herneid. Iga komplekt koosnes kolmest oakotist ja mängude juhendist. Eestis ei ole oakottidega mängimine kuigi levinud, vähemalt kodudes ei ole täheldanud. Lasteadedes ja muusikatundides on aga aegajalt abivahendiks kasutusel küll. USAs on see aga küllaltki levinud lastemäng. Tegemist on ühe vana ja traditsioonilise mänguga, millest tänapäeval on kasutusel palju uusi ja põnevaid variatsioone. Mu meelest on oakotid hea abivahend väikelastele koordinatsiooni harjutamiseks.
Tagasisidet sain, et kui esimesel päeval mängiti kõik mängud juhendi järgi, siis teisel päeval leidsid oakotid rakendust kas nukumajas madratsitena või (ühe poisslapse näitel) otsiti maja pealt kääre, et kindlaks teha, mis seal sees on.
Tegevusvõimalused oakotiga on laiad. Sellega saab täpsust visata (ämbrisse, ringi sisse vms). Sellega saab tasakaalu harjutada (pea vm kehaosa peale panna ja siis kõndida või hüpata jne). Lisada saab numbreid ja tähti ja siis mänguliselt õppida.
Üks kiire “mänguasi”. Vaja läheb kummipaela ning kellukesi-kuljuseid ja paari minutiga valmib lõbus käevõru, millega saab tantsida ja niisama kätt vehkida.
Ühel õhtul viltisime Tirtsule mõned köögi- ja puuviljad mängimiseks. Kokkamine on meil juba mõnda aega huvipakkuv mäng. Algas sellest, et Tirts võttis potist lusikaga kujuteldavat toitu ja söötis mänguloomi ja nukke. Siis järgnes kõikmõeldavatest topsidest jootmine. Nüüd on uus mäng kastanimunade lusikaga potist kaussi tõstmine ja vastupidi – ehtne Montessori harjutus, ainult ta leiutas selle ise. Montessori järgi oleks õige see kui ta teeks seda vasaskult paremale (nagu kirjutamine). Olen üritanud teda veidi suunata ka nii tegema, kuid minu sekkumine tekitab pigem protesti ja katkestab mängu. Vahelduseks olen kastanimunade asemele pannud ka värvilisi pom-pome (ei tea eestikeelset vastet, tupsukesed?). Kui ühest anumast teise tõstmine ära tüütab, siis uueks katsumuseks võetakse eesmärk transportida ese lusikal lähima näljaseni.
Tirts võttis uued köögiviljad kiirelt omaks ja tõstab neid hoolega lusikaga potist kaussi ja mujale. Papa vaatas minu viltimist kõrvalt ja otsustas ka kätt proovida – tulemuseks oli õunauss (küll suurem kui õun ise, aga kes seda ikka jälgib).
Kuna järgmisel nädalal on veel üks pisike põnn reisule minemas ja ilmselt on neid kusagil veel, siis veidi ka sellest, kuidas meil õnnestus põnni lõbustada tüütute lennu- ja autosõitude ajal.
1. Kui netist soovitusi otsida, siis peamine on – võtke lapsele kaasa mõned uued mänguasjad. Me päris uusi ei võtnud, vaid laenasime põnni tädipojalt. Näiteks üks lemmikuid oli miniatuurne puidust rõngaste ladumise torn. Lisaks oli mul õnnestunud osta.ee-st leida üks imevahva nöörimismäng “õun ja uss”, mis meie põnnile (14k) väga meeldis, sest hetkel on tal asjade sissetoppimise faas peal.
2. Raamatud. Lennukisse tavalised (et ei häiriks kaasreisijaid), autosse ka üks loomahäältega. Põnni hetkelemmikud on koerad, seega meil oli kaasas koeraraamat (mis sest, et paljunähtud, aga ta ikka sulab selle peale). Volditav raamat on ka hea, tükiks ajaks tegevust.
3. Joogikõrred. Neid saab nt veepudelisse toppida (hea koordinatsiooniharjutus) või niisama väänata. Toimis. Sõidu ajal rohkem voltis neid, muidu kodus on tal kindel mäng neid pudelisse panna.
4. Karvane traat (i.k. pipe cleaner). Ei teagi eestikeelset vastet, kuid nt Tiimarist saab. Jälle tore asi, mida väänata. Nalja tegi see kui enda sõrme peal keerud sisse keerata ja siis põnnile anda lahtiharutamiseks. Tükiks ajaks rahu majas.
5. Krepp-paber. Rebimiseks. Salvrätik sobiks ka, kuid mulle tundus, et eriti halva tuju puhul läheb värviline paremini peale.
6. Õe sünnal kingiti põnnile üks väga lihtne ja geniaalne mänguasi – pisike kaanega plasttops ja kaks vatitupsu (lisaks ka ühekordne pipett ja veidi suurem tops arstimängude jaoks, kuid need ootavad veel põnni kasvamist). Igatahes see tops oli ka reisil üks lemmikuid, põnn võis lõpmatuseni sellele kaant peale sobitada. Ja vahelduseks vatitupsu purgist välja võtta. Ainus häda, et kippus põrandale veerema, käed ju veidi kohmakad veel. Pipetid, muide, osutusid hitiks minu 3,5-aastasele vennatütrele, kes suure visadusega pipetiga vett ühest anumast teise transportis.
7. Veidi veel karvase traadi maailmast – meisterdasin ise põnnile ühe papist kaardikese, millele kleepisin keskele ajakirjast lõigatud koera pildi. Traadi põimisin äärde tehtud aukudest läbi. Põnn hea meelega jutustas selle koeraga ja näppis traate. See oli ka siis uus “mänguasi”, ekstra reisi jaoks tehtud.
8. Samuti uus asi, mis küll ammu oli plaanis, kuid reis sundis tegutsema – vildist lilled nööri otsas. Põnni jaoks oli ta huvitav selles mõttes, et vilt kui selline on ta jaoks uus materjal ja see juba vajas uurimist. Lisaks sai lillekesi mööda nööri edasi-tagasi vedada ja lausa küljest ära tõmmata. Reisil see mänguasi end veel täielikult ei õigustanud, kuid nüüd kodus on meil juba uus mäng tekkinud – nimelt “kleepub” vilt hästi igasugu asjade külge. Seda saab nt emmele ja papale juustesse panna, või siis pluusi peale. Väga lõbus. Ja kuna auk on keskel, saab seda ka sõrme otsa ajada.
9. No ja juba ammu ära proovitud käpiknukk! Kui autos ikka sõit enam üldse ei istu, siis sõbrad põder ja rebane aitavad ikka hädast välja.
10. Hotellis asju pakkides avastasime ka uue mänguasja – plaastrite karbi. Ikka sama mäng – võtta välja ja siis ükshaaval sisse tagasi toppida. Reisil selles mõttes hea kasutada, et nagunii peab ju kaasas olema ja kerge ka.
11. Grevest ostsime kohaliku suveniiri – Pinoccio. Lastele väga meeldis, isegi 5aastane mängis sellega nii hoolega, et esimese hooga tuli jalg otsast ära. Rääkimata siis aastastest põnnidest.
12. Lisaks on reisil alati päästerõngaks igasugused snäkid. Meil need varieeruvad. Kuni reisini oli kindel päästja baranka. Nüüd enam sellest ei piisa ja nõutakse itaaliapäraseid kuivikuid-hõrgutisi.
13. Tagasilend sattus põnnile täpselt uneajale ja selleks, et ta magama jääks, otsustasime talle läpakast Mashat ja karu näidata. Selles mõttes toimis hästi, et hoolimata väsimusest oli põnn väga rahul ja kaasreisijatele tüli ei teinud. Selles mõttes ei toiminud, et magama ta ka ei jäänud ja alles autoga koju sõites kippus ära vajuma hoolimata minu pingutustest teda koduni üleval hoida.
