Üks kiire “mänguasi”. Vaja läheb kummipaela ning kellukesi-kuljuseid ja paari minutiga valmib lõbus käevõru, millega saab tantsida ja niisama kätt vehkida.
Meie esimene Montessori tund!
Sattusin Selveris värvilise liiva ja pudelite komplekti peale, mis soodukaga müügis (3 eur, täishind ka suht soodne – 4). Kuna põnniga oli nagunii plaanis ühel hetkel ette võtta Montessori stiilis kuivainete valamise-tõstmise-sõelumise jne tunnid, siis ei kahelnud selle komplekti ostmisel pikalt, eriti kuna seal oli 4 erineva kujuga plastist pudelit ja sobiva suurusega lehter. Esialgu alustasime mannaga ja värvilise liiva panin ootele selleks ajaks kui manna peaks igavaks muutuma. Manna on selles mõttes parem, et värvilise liiva puhul oleks segajaid palju ja põnn ei keskenduks enam tegevusele endale.
Tegevust jagus meil umbes 20 minutiks, siis hakkas tähelepanu mujale minema. Alustuseks näitasin põnnile ette, mida temalt ootan. Siis andsin lusika põnnile ja edasi tegutses ta juba ise. Vahepeal näitasin, kuidas pudel kaussi tühjaks kallata ja lehter tagasi panna. Need tegevused olid isegi põnevamad kui kühveldamine.
Segadus kõige suurem ei olnud, ainult veidi läks põrandale.
P.S. Tegevus peaks toimuma vasakult paremale, kuna meie kultuuris on see kirjutamise suund. Üks varane seoste loomise koht.
Väikesele kokale: vilditud mängusöök
Ühel õhtul viltisime Tirtsule mõned köögi- ja puuviljad mängimiseks. Kokkamine on meil juba mõnda aega huvipakkuv mäng. Algas sellest, et Tirts võttis potist lusikaga kujuteldavat toitu ja söötis mänguloomi ja nukke. Siis järgnes kõikmõeldavatest topsidest jootmine. Nüüd on uus mäng kastanimunade lusikaga potist kaussi tõstmine ja vastupidi – ehtne Montessori harjutus, ainult ta leiutas selle ise. Montessori järgi oleks õige see kui ta teeks seda vasaskult paremale (nagu kirjutamine). Olen üritanud teda veidi suunata ka nii tegema, kuid minu sekkumine tekitab pigem protesti ja katkestab mängu. Vahelduseks olen kastanimunade asemele pannud ka värvilisi pom-pome (ei tea eestikeelset vastet, tupsukesed?). Kui ühest anumast teise tõstmine ära tüütab, siis uueks katsumuseks võetakse eesmärk transportida ese lusikal lähima näljaseni.
Tirts võttis uued köögiviljad kiirelt omaks ja tõstab neid hoolega lusikaga potist kaussi ja mujale. Papa vaatas minu viltimist kõrvalt ja otsustas ka kätt proovida – tulemuseks oli õunauss (küll suurem kui õun ise, aga kes seda ikka jälgib).
Kodune soolatainas
Ehk meie esimesed katsetused soolataignaga mängimisel. Katsetasin keetmata soolataigna retsepti sellest blogist. Tegin poole väiksema koguse, kuid ikka tuli meie jaoks palju. See kogus on mõttekas ilmselt siis teha kui tegu juba vanemate ja kogenenumate lastega. Meie põnni jaoks oli tegu väga uue materjaliga ja piisas paarist kolmest pallist, mida siis katsuda ja uurida.
Inglise keelt mitteoskajatele retsept: 1 tass jahu, 1 tass soola, 1 tass vett, 1 tl toiduõli. Sega kuivad ja lisa märjad. Mulle tundus, et vett sai palju ja lisasin kuivaineid seni kuni taigen enam näppude külge kinni ei jäänud. Peale mängimist panin karbiga külmkappi ja uuesti kasutusele võttes tuli veel jahu lisada.
Mida siis tegime? Esialgu katsus põnn taigent niisama. Mina veeretasin pallikesi. Kuna ta ise kippus taignapalli lihtsalt käes hoidma, siis otsisin kapist mõned spagetid ja hakkasin neid palli sisse torkama. Selle tegevusega tuli põnn kaasa – ühes käes hoidis “oma palli” ja teise käega siis torkis spagette minu palli sisse, Oma pallist ta ei loobunud.
Ülejärgmisel korral alustasime jälle palja taignaga. Näitasin kuidas käega peale surudes saab palli lapikuks teha. See talle meeldis ja tegi hea meelega plönne. Ise pallikeste tegemiseni läheb meil veel ilmselt aega.
Sattusin ka sellisele lehele, kus jagatakse näpunäiteid, millest voolimisel alustada. Peamine soovitus – igasugused vormid ja taignarullid on küll lahedad, kuid alustada tuleks alati paljast taignast ja harjutada pigistamist, lömastamist, kuulide ja vorstikeste rullimist. Arendab nii peenmotoorikat kui ka koordinatsiooni. Last tuleks julgustada kasutama mõlemat kätt. Kõigest täpsemalt võite lugeda artiklist endast. Niipalju võin lisada, et peenikeste spagettide laua pealt sõrmede vahele saamine on 1,5 aastasele ka paras väljakutse.
Pildil on kilpkonn (“nänn”), keda põnn aitas lõikelaua ääre pealt maha ja siis jälle peale ronida. Nalja peab ka ju saama!
Lastega reisimine. Reisimänguasjad
Kuna järgmisel nädalal on veel üks pisike põnn reisule minemas ja ilmselt on neid kusagil veel, siis veidi ka sellest, kuidas meil õnnestus põnni lõbustada tüütute lennu- ja autosõitude ajal.
1. Kui netist soovitusi otsida, siis peamine on – võtke lapsele kaasa mõned uued mänguasjad. Me päris uusi ei võtnud, vaid laenasime põnni tädipojalt. Näiteks üks lemmikuid oli miniatuurne puidust rõngaste ladumise torn. Lisaks oli mul õnnestunud osta.ee-st leida üks imevahva nöörimismäng “õun ja uss”, mis meie põnnile (14k) väga meeldis, sest hetkel on tal asjade sissetoppimise faas peal.
2. Raamatud. Lennukisse tavalised (et ei häiriks kaasreisijaid), autosse ka üks loomahäältega. Põnni hetkelemmikud on koerad, seega meil oli kaasas koeraraamat (mis sest, et paljunähtud, aga ta ikka sulab selle peale). Volditav raamat on ka hea, tükiks ajaks tegevust.
3. Joogikõrred. Neid saab nt veepudelisse toppida (hea koordinatsiooniharjutus) või niisama väänata. Toimis. Sõidu ajal rohkem voltis neid, muidu kodus on tal kindel mäng neid pudelisse panna.
4. Karvane traat (i.k. pipe cleaner). Ei teagi eestikeelset vastet, kuid nt Tiimarist saab. Jälle tore asi, mida väänata. Nalja tegi see kui enda sõrme peal keerud sisse keerata ja siis põnnile anda lahtiharutamiseks. Tükiks ajaks rahu majas.
5. Krepp-paber. Rebimiseks. Salvrätik sobiks ka, kuid mulle tundus, et eriti halva tuju puhul läheb värviline paremini peale.
6. Õe sünnal kingiti põnnile üks väga lihtne ja geniaalne mänguasi – pisike kaanega plasttops ja kaks vatitupsu (lisaks ka ühekordne pipett ja veidi suurem tops arstimängude jaoks, kuid need ootavad veel põnni kasvamist). Igatahes see tops oli ka reisil üks lemmikuid, põnn võis lõpmatuseni sellele kaant peale sobitada. Ja vahelduseks vatitupsu purgist välja võtta. Ainus häda, et kippus põrandale veerema, käed ju veidi kohmakad veel. Pipetid, muide, osutusid hitiks minu 3,5-aastasele vennatütrele, kes suure visadusega pipetiga vett ühest anumast teise transportis.
7. Veidi veel karvase traadi maailmast – meisterdasin ise põnnile ühe papist kaardikese, millele kleepisin keskele ajakirjast lõigatud koera pildi. Traadi põimisin äärde tehtud aukudest läbi. Põnn hea meelega jutustas selle koeraga ja näppis traate. See oli ka siis uus “mänguasi”, ekstra reisi jaoks tehtud.
8. Samuti uus asi, mis küll ammu oli plaanis, kuid reis sundis tegutsema – vildist lilled nööri otsas. Põnni jaoks oli ta huvitav selles mõttes, et vilt kui selline on ta jaoks uus materjal ja see juba vajas uurimist. Lisaks sai lillekesi mööda nööri edasi-tagasi vedada ja lausa küljest ära tõmmata. Reisil see mänguasi end veel täielikult ei õigustanud, kuid nüüd kodus on meil juba uus mäng tekkinud – nimelt “kleepub” vilt hästi igasugu asjade külge. Seda saab nt emmele ja papale juustesse panna, või siis pluusi peale. Väga lõbus. Ja kuna auk on keskel, saab seda ka sõrme otsa ajada.
9. No ja juba ammu ära proovitud käpiknukk! Kui autos ikka sõit enam üldse ei istu, siis sõbrad põder ja rebane aitavad ikka hädast välja.
10. Hotellis asju pakkides avastasime ka uue mänguasja – plaastrite karbi. Ikka sama mäng – võtta välja ja siis ükshaaval sisse tagasi toppida. Reisil selles mõttes hea kasutada, et nagunii peab ju kaasas olema ja kerge ka.
11. Grevest ostsime kohaliku suveniiri – Pinoccio. Lastele väga meeldis, isegi 5aastane mängis sellega nii hoolega, et esimese hooga tuli jalg otsast ära. Rääkimata siis aastastest põnnidest.
12. Lisaks on reisil alati päästerõngaks igasugused snäkid. Meil need varieeruvad. Kuni reisini oli kindel päästja baranka. Nüüd enam sellest ei piisa ja nõutakse itaaliapäraseid kuivikuid-hõrgutisi.
13. Tagasilend sattus põnnile täpselt uneajale ja selleks, et ta magama jääks, otsustasime talle läpakast Mashat ja karu näidata. Selles mõttes toimis hästi, et hoolimata väsimusest oli põnn väga rahul ja kaasreisijatele tüli ei teinud. Selles mõttes ei toiminud, et magama ta ka ei jäänud ja alles autoga koju sõites kippus ära vajuma hoolimata minu pingutustest teda koduni üleval hoida.