Üritame Tirtsuga võtta viimast jätkuvast vananaistesuvest. Mänguväljakul käies märkasin tal huvitavat harjumust – sama palju kui ta ronib mööda atraktsioone, käib ta paitamas ka ümbritsevaid puid. Ema süda on rõõmus – ehk sellest lapsest kasvab loodusesõber, kes ei nõua igal võimalusel toas istumist, vaid eelistab ka 5 aasta pärast õue mängima minna.
See puude katsumise komme on ilmselt minu enda tekitatud, sest niipea kui ta vähegi jalad alla võttis, hakkasime puude juures käima neid katsumas. Päris pakasega kindaid käest ei võtnud, kuid malbema ilmaga sai sedagi tehtud – et ikka tunneks seda õiget materjali. Seetõttu ei ole meil kombeks olnud ka pikad jalutuskäigud käruga, olen alati eelistanud seda, et laps on kahe jalaga maa peal, et ta saaks kõikide meeltega ümbritsevat kogeda.
Hiljaaegu sattusin lugema huvitava raamatu ülevaadet: “Last Child in the Woods: Saving Our Children from Nature-Decicit Disorder”, Richard Louv. Raamatus on välja toodud muret tekitavad tendentsid meie iga päevaga aina tehnoloogilisemast maailmast:
- Meil ei ole enam sidet toidu algallikaga (farmid, põllud jne). Lapsed ei tunne toitu oma algses vormis.
- Ühest UK uurimusest selgus, et keskmine 8aastane tuvastab tõenäolisemalt Pokemoni kaartide tegelasi kui oma tagaaia elusolendeid (putukad, taimed, puud, väikeloomad).
Hah, olgem ausad – mõnikord tunnevad lapsed ka eksootilisi loomi paremini kui oma kodukandi metsloomi. Sebra ja elevant on igast teisest multikast tuttav, ka kõikvõimalikud mänguasjad on nende pilte täis.
Blogi autor, Amanda Morgan, on sellest raamatust päris pika ülevaate kirjutanud. Eriti mõtlemapanev just enda seisukohast oli Osa 3, kus ta kirjeldab, kui palju nad abikaasaga varem matkamas käisid ja õhkasid, kuidas ka perega hakkavad käima. Kuni said lapsed… Tunnen enda puhul sama, talvel pidasin plaani, mis kohti kõik perega külastame, kuidas läheme telkima ja millised matkarajad ette võtame. Eks me kuhugi ikka jõudsime, aga oluliselt vähem kui oleks tahtnud. Eks vabandusi on palju, kuid raamatu autor viib nad kahe nimetaja alla: Hirm ja Aeg.
Hirm – vanemad kardavad, et lapsed saavad looduses viga. Kodune keskkond tundub turvalisem – kuid ainult tundub. Kõiksuguseid baktereid ja hallitusseeni leidub siseruumides hulgaliselt, samuti igasuguseid allergiatekitajaid. Vanemate üliettevaatlikkus viib sinna, kus loodusesse satuvad kogenematud täiskasvanud ja siis on tagajärjed valusamad.
Aeg – sest me väidame, et meil ei ole aega minna matkama, telkima või lihtsalt parki jalutama, hoolimata kõikidest kodumasinatest, mis peaks meie aega säästma ja mida meie vanematel ei olnud 🙂 Oleme nii ametis laste ühest ringist ja trennist teise viimisega, et loodusse minekuks aega ei jää, sest loodusesse minek liigitub meil “puhkuse” alla ja selleks jäetakse aega siis kui jääb…
“By taking nature experience out of the leisure column and placing it in the health column, we are more likely to take our children on that hike — more likely to, well, have fun. Such a change in outlook is crucial.”
Amanda Morgan on endine kooliõpetaja, praegune 4 poja ema ja kirjutab oma blogis “Not Just Cute” väga palju lastekasvatusteemadel. Näiteks viimane postitus on sellest, kuidas õpetada oma lapsi väärikalt kaotama.
Muide väga hea mõte on minu arust tähistada lapse sünnipäeva väikese matkaga loodusesse, kutsudes ka sõbrad kaasa. Olen silma peal hoidnud Muinasjutumetsa tegemistel, kes pakuvadki sellist laste sünnipäevakorraldamise teenust, kus peoseltskond viiakse loodusmatkale. Kõlab põnevalt ja ootan juba, millal Tirts piisavalt vana on.
Meeleolu loomiseks mõned pildid meie pisikeselt matkalt Tabasalu loodusparki. Tirtsu lemmik, hiiglama pikk kivitrepp pankrannikult alla mere äärde, on viimasel pildil all vasakul. Just see kivitrepi ümbrus ongi seal kõige ägedam mu meelest, jätab veidikese ürgmetsa tunde, mahalangenud puud kõik risti-rästi ja sammaldunud kivid ja puujuurikad.
