Raamatu “French Kids Eat Everything” autor Karen Le Billon on prantslasega abielus olev ameeriklanna, kes läks oma perega Prantsusmaale elama ja kirjeldab raamatus värvikalt enda ja laste kohandumist prantsuse kultuuriga. Peamine rõhk ongi tema võitlusel laste ameerikalike söömisharjumustega, mis ei olnud just kõige tervislikumad ja põhjustasid pidevalt suuri tülisid. Raamatus toob ta välja prantslaste “10 söömisreeglit”, mille abil ta oma lapsed prantslaste moodi sööma sai.
Kuigi ma loen seda raamatut inglise keeles, siis sel aastal ilmus sama teos ka meie emakeeles: “Kuidas prantsuse laste kombel sööma õppida“. Ma pean tunnistama, et mul on selle raamatu lugemine võtnud häbiväärselt kaua aega – pea pool aastat. Ja ikka olen poole peal. Mitte, et raamat oleks raskelt loetav, vaid kuidagi raske on kahe pisikese kõrvalt leida seda hetke. Esimest korda lappasin ma seda raamatut umbes aasta tagasi ja siis keskendusin just reeglite peatükile. Peale seda olen üritanud neid reegleid ka Tirtsu peal rakendada ja nii mõnigi trikk tundub toimivat. Olen hädas just uute maitsete tutvustamisega. Kõige paremini tundub toimivat autori soovitus mitte tekitada palju kära. Uusi maitseid tuleks soovitada nagu muuseas ja kui laps ei soovi proovida, siis mitte sundida vaid pakkuda järgmisel korral jälle. Ja otse loomulikult sööb kogu pere sama toitu.
Üks prantslaste reeglitest on see, et toit ei ole kunagi karistus ega preemia. Toidust (magustoidust) ilma jätmisega ei karistata, samuti ei premeerita last toiduga (“Kui sa selle supi ära sööd, siis saad magustoiduks jäätist. Kui ei söö, siis ei saa!”). Oi, kuidas mõnikord on kiusatus selliseid tingimusi seada!
Ka silmaringi laiendamise mõttes on see raamat huvitav, sest valgustab lugejat prantslaste igapäevaste söömisharjumuste koha pealt. Huvitav oleks teada, kas ja kui palju kirjeldatu ka teistes prantsuse peredes paika peab? Igatahes tegemist on väga tervisliku eeskujuga – värske toit turult, vähe poolfabrikaate, mitmekülgne toidulaud jne. Eriti meeldib mulle ühissöömise osa ja see, kuidas lapsed oskavad laua taga käituda. Hästi huvitav oli ühe pulma kirjeldus, kus lapsed olid vanematega peol sama kaua, nad pandi lihtsalt vahepeal tantsusaali seinte äärde tekkidele magama ja viidi peo lõpus magavatena autodesse. Kõik see toimus vaikselt ja ilma nututa.
Snäkkimisest võiks vist terve eraldi postituse kirjutada 🙂 Prantslased ei snäki. Ei söö autos. Ei lohuta nutvat last küpsisega. Kui Tirts väike oli, siis ma üritasin ka hoida seda joont, et meie autos ja kärus ei söö. Peamine põhjus oli muidugi see, et lapsed tekitavad siis meeletult puru ja selle koristamine on tüütu. Aga igaks juhuks olid pikkadeks sõitudeks ikka mõned kuivikud kaasas ja vahest läksid need ikka käiku ka. Kuni Tirtsul tekkis oksendamise probleem ja nüüd me peame juba enne autosõitu söögiga pikemat vahet. Ja nii on võimalik sõita! 🙂 Ainuke probleem tekib siis, kui kuskil mõni teine laps samal ajal küpsis peos ringi jookseb. Ei tahaks nagu oma lapsele snäkke anda, kuid kui teised kõrval valimatult näksivad ja pakuvad ka meile, siis on raske piiri tõmmata. Selle kombe pärast tahaks küll Prantsusmaal elada… Teine põhjus, miks mulle ei meeldi kui mänguväljakutel ja muudes mitte söögikohtades lapsed söögiga ringi jooksevad, on see, et Tirts ei saa tervislikel põhjustel kõiki asju süüa. Ja isegi kui valime olemiseks sellise koha, mis ei ole söögikoht, siis ikka on kuskil keegi ahvatlemas. Õnneks on Tirtsul nüüd juba vanust rohkem ja lihtsam asju selgitada.
Kel rohkem huvi, siis selles ingliskeelses artiklis on mõned reeglid pikemalt lahti seletatud. Muide, sama blogipidaja on kirjutanud terve artikliteseeria kasvatusviisidest erinevates maailmariikides. Nu et kuidas põhjamaade lapsed on sunnitud talvel õues külmaga magama jne 🙂
Raamatu autori kodulehelt ja blogist leiate palju lisalugemist koos retseptidega.
Ma ei tea, kuidas teiega on, aga mind see palavus tapab! Esimest korda oma blogimise ajaloos õnnestus mul kirjutada valmis pikk mustand ja see siis ära kaotada 🙁 Seega jah, see oli siis lühem taastatud versioon…
Eveli
Kui sa soovid aegsasti teada saada järgmistest postitustest, siis hakka Mutukamoosi Facebooki lehe fänniks või kliki paremal ääreribal “Jälgi” ja saad teated oma postkasti.
Tekitasid minus huvi selle raamatu vastu. Elan ka Prantsusmaal. Üldiselt ajavad mind muigama kasvatusraamatud stiilis ” kasvata last nagu prantslanna”, sest nii palju, kui mulle silma hakanud, siis on veel 5-6 aastased lapsed tänavapildis luttidega ja emad lükkavad neid kärudes. Lisaks veel juurde nipet-näpet ja minus on juba üle aasta kasvamas tahtmine kirjutada raamat “Miks eestlased teevad kasvatamisel paremat tööd, kui prantslased”
Aga mis puutub söömisesse, siis see on küll prantslastel üks hea külg. Kuigi see värske kraami turult ostmine ja poolfabrikaatide tarbimine oleneb ikka väga palju perest. Mina näiteks ei tea enda tutvusringkonnas ühtegi alla 30 aastaste peret, kes turult midagi ostmas käiks. Küll ostavad aga nende inimeste emad-isad, ehk siis veidi vanem generatsioon.
Näksimine on siin jah tabu ja sellega oli mul päris raske harjuda. Eriti, et reeglina süüakse lõunat kell 12 ja õhtusööki kuskil 19-20 vahel. Minu jaoks on see aga päris pikk aeg söömata olekuks. Praeguseks olen muidugi ära harjunud 🙂
Suur erinevus on ka see, et prantslased joovad üldiselt söögi kõrvale veini ( muidugi mitte lapsed). Mäletan hästi, kui sugulased mulle külla tulid ja ämm lõunal veini lauda tõi. Vaadati imestunult, et no-noh, keset päeva siis niimoodi kohe või 😀
Ja see kuidas lapsed oskavad lauas käituda, noh see ka varieerub. Olen näinud lapsi, kes tõesti on lauas ilusalt ja viisakalt ja ka neid, kes toitu loobivad. Seda ei saa rahvusega paika panna.
Mis puutub aga pulmadesse, siis see mulle siin ei meeldi. Täpselt nii ongi, et ükskõik kui pisikesed lapsed kaasas on ja nutavad, et tahavad koju voodisse, öeldakse et ei saa, mine maga laua all kuni emme-issi tahavad koju minna. Muidugi oleneb suhtumisest, aga mina leian, et laps ei peaks viieni hommikul põrandal magama. Kui hästi nii üldse magada saab. Seetõttu saigi enda pulma korraldades tingimuseks, et lastele leiame magamiseks eraldi ruumi 🙂
Vabandust, et nii pikk kommentaar tuli, lihtsalt oli palju öelda ( nagu ikka)
Ära vabanda, väga huvitav pikk kommentaar oli! Ma seda raamatut lugedes muudkui mõistatangi, et kui palju asju kehtib ühe konkreetse pere või piirkonna kohta ja mille puhul saab üldistusi teha. Autor toob seal muidu välja ka selle, kuidas talle paljudes asjades siiski nii autoritaarne kasvatusstiil ei istu. Ma ise olen ka seda meelt, et mingites asjades peaksid vanemad siiski oma elustiilis järeleandmisi tegema ja sättima rütmi laste järgi. Lihtsalt söömisega kipub see kompromisside tegemine päädima sellega, et lapsed dikteerivadki lõpuks kõike ja ema teeb igale lapsele eraldi prae vms. Selle koha pealt on hea sellest raamatust näpunäiteid võtta. Ma saan aru, et autor elas ka küllaltki konservatiivses piirkonnas ja oli tugevalt mõjutatud ämmast-äiast.
Veini joomise kohta ma olen mõistatanud, et kas prantslannad lõpetavad rasedana ja imetades veini joomise või siiski lubavad endale klaasikese? Neil see ju nii tugevalt söömiskultuuris sees.
Väga paljud ei lõpeta. Minule pandi rasedana ikka igal pool veiniklaas ette. Kui ma keeldusin, siis vangutati pead ja öeldi ” naljakas idaeurooplane, mis see klaasike teeb sulle”.
Samamoodi on väga tavaline vaatepilt näha suitsetavaid rasedaid. Sellest on väga imelik aru saada, aga osades asjades on kultuurilõhe lihtsalt väga suur.
Minu arvates saab nii mõnedki kasvatust puudutavad teemad võtta kokku sellega, et lastele tuleb anda võimalus valida, ent mitte otsustada. Et noh, kui sul on kodus olemas hakkliha, siis sa pakud lapsele valikuks kas ta tahaks süüa kotlete või vormirooga. Mitte ei anna lapsele valikut kõikide maailma asjade vahelt ja ei jookse siis poest-poodi erinevate koostisosade saamiseks.
See on muidugi minu vaatenurk ja eks mul teooria on enda meelest hea, aga praktika jaoks laps veel liiga väike 🙂
Ma olen ka seni praktiseerinud seda varianti, et annan lapsele valida, kuid eelvaliku olen ise ära teinud. Ja söömise koha pealt – kui ma ikka ei taha, et ta miskit asja hetkel sööb (sest näiteks hommikuks juba sai seda), siis seda asja ma valikusse ei anna ja kui ta avaldab soovi, siis enamasti räägin ümber.
Aga kui sa juhtumisi seda raamatut lugema hakkad, siis ootan huviga sinu postitust ja kommentaare sel teemal! Paljuski sarnaneb see raamat Petronede “Minu …. ” sarjaga, mis väljendab siiski ühe inimese arusaamist antud riigi kultuurist. Siis on hea lugeda ka teisi arvamusi 🙂
See ei lähe nüüd algse postituse teemaga kokku, aga mulle väga meeldib see reegel, et anna võimalus valida, ent mitte otsustada. Mu põnn on alles 9-kuune, nii et ta väga midagi ei vali, aga tulevikus kasvõi riietumisega on küll ju hea valikuid pakkuda, aga mitte lasta otsustada. No et keset talve lased lapsel valida, kas seda või teist värvi soojad püksid, aga mitte kogu riidekapp, kust laps siis võib-olla üldse lühkarid välja valiks, et õue minna 😀
Ojaa, meil käib iga aastaaja vahetumisega suur vaidlus jalanõude üle 😀 Eriti hull on sügis. Paljad jalad => sandaalid => kinnised kingad => ja nüüd kummikud ka veel!!! No ei mahu pähe, miks iga päev aina enam ahistatakse 😀
Tere.
Mõni aeg tagasi just lõpetasin selle raamatu lugemise. Eestikeelset tõlget lugesin.
Mulle meeldis väga. Ja üldse ei raatsinud käest panna enne, kui läbi sai.
Saan aru jah, et eks igas kodus ja piirkonnas käivad asjad isemoodi, aga ilusa üldise pildi ja ettekujutuse sai küll. Nipet-näpet oma teadmisi ja kogemusi juurde ja maailm on kohe natuke selgem.
Mind ja minu pere inspireeris see raamat küll väga. Ja kohe innuga hakkasin enamikke reegleid sealt meie pere peal katsetama. Meil on kaks last, peaaegu 4 neiu ja 2-poolene noormees. Ja üllatavalt kiiresti (vähem kui nädalaga) harjusime juba kõik uute tuultega. Hakkasime rohkem koos sööma, lapsed proovisid rõõmuga uusi asju. 4-aastane alustab ise peaaegu igat söögikorda lausega: “See ei pea mulle maitsema, aga ma pean seda maitsma,” ja siis ise lohutab ennast, kui ikka hästi ei maitsenud, et ju kasvan suuremaks ja siis maitseb. Ja laua sätime ka kohe palju ilusamaks. Ja peaaegu kõik näksimised on kadunud. Lapsed jaksavad oodata ja saavad aru, kui palun neid söögi valmimiseni oodata. Lauakombed on siledamaks läinud.
Eks enamik asju, mis me oma peres muutsime või lihtsalt paremaks kruttisime, oli meil endal ka mõttes mõlkunud, aga varem kuidagi mugavusest ei jõudnud selleni. Aga see raamat kuidagi sattus väga õigel ajal meieni ja inspireeris.
Mulle endale on kõige raskem osa ilmselt see, et ma ise lauas püsiksin. Ikka on nii, et kui ise olen juba lõpetanud ja lapsed veel söövad, siis tahaks kiirelt tõusta ja midagi “vajalikku” ruttu ära teha. See enda maha ja rahulikuks sundimine tahab veel harjutamist, aga juba paistab täitsa helge.
Mulle meeldib ka see raamat just seepärast, et on nii inspireeriv – isegi kui kõik prantslased nii ei käitu. See on niiehknaa paratamatus, et üle maailma käituvad nooremad põlvkonnad teisiti ja kombed ühtlustuvad.
Ma olen ise sama asjaga hädas, et torman juba asjatama kui lapsed alles söövad. VÄGA raske on sundida ennast aeglaselt nende tempos sööma.
Peab siis ka selle raamatu soetama 🙂 Muidu raamatus “Minu Prantsusmaa”, kus Eija Uus oli lapsehoidja Prantsusmaal, sai ka mingi ülevaate aga olen ka nõus, et niipalju, kui on maailmas inimesi, on ka erinevaid arvamusi ja päris rahvuse pinnalt üldistada ei saa.
Kui minu 13-aastane on juba nö rikutud ja sööb väga piiratud valikus toite siis võib öelda, et järgmised kaks (2,6 ja 1) on meie moodi ja söövad kõike, noh, peaaegu ja kui ei söö, siis vähemalt proovivad. Mina panen selle pigem näputoitumise arvele. Aga alateadlikult oleme siis paljuski käitunud nagu prantslased, tuleb välja 😀
Näksimise osas ma arvan, et me oma harjumusi ei muuda, kuna minu meelest ei ole selles midagi halba, kui laps saab kahe söögikorra vahel nt kurki, porgandit, õuna vms. Loomulikult ei ole tervislik süüa a la saia või veel hullem kommi vms. Vahel annan enne söögi valmis saamist kurgikangi kätte sest on näha, et lapsed on juba väga näljased ja kurk või porgand ei täida niivõrd kõhtu ka, et söögiisu ära rikuks aga rahustab nad maha, kuni ma süüa teen…võibolla pole see kasvatuslikult õige…peab uurima 😀
Magustoiduga premeerimist ei pea ka õigeks ja ei luba seda ka kellelgi teisel minu laste peal praktiseerida (vanaemade komme on seda teha, mulle tundub)
Autos ja kärus toidu kätte andmist peab küll vähendama ja üldse ära kaotama, kuigi pikkadel sõitudel oleme seda siiski teinud. Ju saaks ka ilma, kui enne sõitu kõht täis süüa ja kohale jõudes ka söök ootamas on 🙂
Igatahes tekitas see raamat nüüd suurt huvi, et mida meil veel õppida on 🙂
Ma arvan, et näksimine mõistlikus koguses on ok. Oluline, et vahed oleksid piisavad, mitte, et kogu aeg suu käib. Ma paanitsen ikka hammaste pärast 🙂 Ise ma näksin ka ikka, siis peaksin suutma ka täitsa ilma olla kui lapselt seda nõuda…
Ja mul tekkis nüüd huvi lugeda “Minu Prantsusmaad” 🙂