Marie Kondo “Jaapani korrastuskunst. Korrastamise elumuutev vägi” on läänemaailmas ülipopulaarne raamat, millest pea iga teine blogi ka kirjutab. Ma olin siit-sealt arvustusi lugenud ja kuna korrastamise teema on meil tugevalt päevakorral, siis otsisin ka lisamaterjali. Arvustustest jäi kõlama tema meetodi põhiline iva – kõik üleliigne tuleb ära visata, inimestel ei tohiks olla liiga palju asju. Ja siin tuli sisse lõhe minu põhiolemusega. Ma olen koguja tüüp. Mulle meeldib nokitseda ja meisterdada ja selleks on ju asju vaja. Minu sisustusmaitse on asjaderohke. Kuigi ma hindan minimalistlikku stiili, see on ka ilus – aga teiste kodudes.

Niisiis olin ma ette meelestatud, et see meetod ei saa mulle sobida. Siiski mind huvitas, kas ta pakub lahendusi küsimustele, mis mind teisi netis leiduvaid koristusnippe lugedes olid tekkinud. Näiteks on levinud soovitus ära visata asjad, mida sa ei ole aasta aega kasutanud. Kuidas see peaks töötama väikelaste emade puhul, kelle kaal kõigub rasedustest ja muudest asjaoludest tingitult üles alla? Jah, mingi hetk ilmselt ongi mõistlik loobuda oma “saleda mina” riietest, kuid päris aastaga ei tahaks veel alla anda 🙂 Ja senine kogemus on mulle näidanud, et ka muudes valdkondades kui riided olen ma leidnud aastaid seisnud asjadele hiljem kasutust. Asjadele, mis mulle meeldivad, kuid mis antud eluetapil ei leia rakendust.  Continue reading →