See on tegevus, mis teostatav vähese ettevalmistusajaga – on ju värvid-pintslid kodus enamasti ikka olemas. Papp ja wc paberi tühjad rullid oli meil varem juba kõrvale pandud, nii igaks juhuks.
Värvime kive näpuvärvide ja veega
Viimane kord mere ääres käies varusime ämbritäie kive, et neid mingi hetk Tirtsuga koos värvima hakata. Laupäeval tuligi ideaalne hetk kui ilm oli soe, kuid vihmane. Istusime memme juures terrassil ja hakkasime pintseldama. Kuna idee tuli ikkagi suhteliselt spontaanselt, siis kasutada olid ainult näpuvärvid. Kindlalt ei tea, kuid tõenäoliselt tahavad need hiljem kergelt maha kuluda (eesmärk oli teha lepatriinusid hilisemaks mängimiseks). Akrüülvärvid peaksid kulumiskindlamad olema. Eks näis, kuidas näpuvärvid hilisemale kasutusele vastu peavad (plaanin kivid hiljem üle lakkida nagunii).
Salapilt!
Oi kus mulle lapsepõlves meeldis lugeda igasugu õpetusi salakirja tegemiseks. See oli kas Tootsi või indiaani juttudes vist, kus piimaga kirjutati ja siis kiri ilmus kuumaga nähtavale? Tänapäeval siis triikides. Igatahes kui ma sattusin lugema seda postitust blogis “Hands on as we grow”, siis tekkis kohe tahtmine järgi proovida. Eriti kuna Tirts hetkel veidi tõbine ja otsime tubaseid tegevusi.
Õpetus:
– tee valge õlipastelli või rasvakriidiga valgele paberile kujundid
– anna paber lapsele värvimiseks ja värvi alt ilmuvad kujundid välja
Lihtne ju! Mina kasutasin õlipastelli ja vesivärve. Algses postituses oli kasutusel toiduvärv, aga mul lihtsalt ei ole seda. Esmalt ma üritasin vesivärviga vett toonida, aga see jääb liiga lahja, Tuleb ikka otse värvikarbist pintsliga panna.
Kasutusalad:
– tähtede õppimine
– kujundite õppimine
– niisama huvitav maalimine
Kuna me veel tähti ei õpi, siis joonistasin mõmmi ja muud tuntud objektid. Mõmmini meie väike kunstnik ei jõudnud, enne sai kannatus otsa. Ja eks selline asi rohkem vanemate laste jaoks huvitavam, kellel niisama värvidega mässamine juba vana teema. Tirts hakkas lõpuks ikka oma käsi maalima. Aga salapilt on äge ikka!
Kui järgi mõelda, siis see ilmselt väga vana tehnika ja isegi midagi sellist lapsepõlves teinud. Selle vahega, et ise joonistasid pildi ja siis ise värvisid. Et seda põnevust ei olnud, et oi mis siit välja tuleb!
Looduslik mänguväljak
Montessori pedagoogikal on omad soovitused ka laste mänguväljakute suhtes – need peaksid olema võimalikult looduslikud, et pakkuda avastamist kõikidele meeltele. Oma aed on selleks muidugi ideaalne – seal on taimi ja putukaid, mulda ja multši, vihmausse ja liblikaid. Kuidas aga sellele vürtsi lisada? Üks väike mõte, mida meie kasutusele võtsime: anda lastele mängimiseks lahtiseid detaile (kaikad, lauad, puukettad). Las nad siis ise mõtlevad, mis nendega peale hakata. Niisiis – papa saagis üha palgi erineva paksusega ketasteks. Enamus olid paari sõrme jämedused, kuid mõned ka pakud – just sellise lapsele paraja istumiskõrgusega. Lisaks kuurist mõned lauajupid ja ongi mänguplats olemas.
Mõned mänguideed:
– Ehitada teerada ja siis harjutada selle peal kõndimist (arendab tasakaalu). See kõndimine ei tundu täiskasvanule üldse keeruline, kuid meie alla-kahene ei julgenud kahele kettale järjest astuda. Nimelt on nad muru peal küllaltki ebatasased ja tema väike raskus ei surunud ketast nii muru sisse ka. Tulemuseks oli väga kõikuv jalgealune.
– Meie Tirtsu veidi vanemad sugulased said harjutada teeraja peal astudes loendamist. Kettaid oli täpselt kümme, kuid kas nemad said ka kümme?
– Kettaid saab üksteise peale torni laduda. Harjutab tunnetust, milline on raskem ja milline kergem. Õpetab näppe mitte vahele jätma.
– Tirts üritas ka pakke tõsta, kuid õnnestus ainult ümber ajamine ja veeretamine. See jälle omamoodi kogemus.
– Kettad on kasutusel kas taldrikutena või pliidiplaatidena kodumängus.
Loe ka sellest, kuidas saab puukettaid kasutada numbrite õppimiseks.
Ideid loodusliku mänguväljaku rajamiseks
Kuidas saada naabruskonna popimaks mänguhooviks ehk ideid õuemänguasjadeks
Kui sa soovid teada saada järgmistest postitustest, siis hakka Mutukamoosi Facebooki lehe fänniks või registreeru uudiskirja saajaks. Uudiskirja saadan välja kord nädalas või harvemini.
Paaride leidmise mäng loomapiltidega
Meil Tirtsuga on nüüd uus mäng! Tegelikult on see küll edasiarendus sobitamismängust, sest mänguloomad said otsa ja nüüd tuleb paariline leida teisele samasugusele kaardile. Mäng näeb välja nii:
* Põrandale on laotatud igast kaardist üks
* Näitan toonekure kaarti ja küsin: “Kus on toonekurg?”
* Annan kaardi Tirtsule
* Tirts vaatab ja võrdleb ja asetab kaardi paarilise peale.
99% juhtudel paneb täppi. Mõnikord kui kaarte on palju, siis ta kaugemaid ei kipu märkama ja siis huvi kaob ja hakkab lollitama. Aga muidu talle see mäng väga meeldib.
Kaardid on Koolibri “Pildipillerkaar”. Tänaseks ma selle üle enam ei virise, et liiga õhukesed. Tirts on juba hakanud ilusti haarama ja vahest harva ainult kortsutab. Enamasti siis kui üksi nendega jätta.
Püüan uusi mänge nende kaartidega välja mõelda. Mingi hetk saaks teha sorteerimist, et linnud eraldi ja putukad teise hunnikusse jne.
Tirts 1a7k
Teeme ise: oakotid
Enne jõule valmistasin ühe väikese partii oakotte jõuluvana kotti ja niisama kingituseks. Oakott (i.k. beanbag) on küll tinglik termin, sest täiteks kasutasin kas riisi või herneid. Iga komplekt koosnes kolmest oakotist ja mängude juhendist. Eestis ei ole oakottidega mängimine kuigi levinud, vähemalt kodudes ei ole täheldanud. Lasteadedes ja muusikatundides on aga aegajalt abivahendiks kasutusel küll. USAs on see aga küllaltki levinud lastemäng. Tegemist on ühe vana ja traditsioonilise mänguga, millest tänapäeval on kasutusel palju uusi ja põnevaid variatsioone. Mu meelest on oakotid hea abivahend väikelastele koordinatsiooni harjutamiseks.
Tagasisidet sain, et kui esimesel päeval mängiti kõik mängud juhendi järgi, siis teisel päeval leidsid oakotid rakendust kas nukumajas madratsitena või (ühe poisslapse näitel) otsiti maja pealt kääre, et kindlaks teha, mis seal sees on.
Tegevusvõimalused oakotiga on laiad. Sellega saab täpsust visata (ämbrisse, ringi sisse vms). Sellega saab tasakaalu harjutada (pea vm kehaosa peale panna ja siis kõndida või hüpata jne). Lisada saab numbreid ja tähti ja siis mänguliselt õppida.
Lauamängud 1,5-aastasele?
Meie pere on suur lauamängusõber. Ja loomulikult tahaks, et ka järelkasv samu väärtusi jagaks. Alguses ma olin väga pettunud teada saades, et Tirtsul kulub ikka tubli mitu aastat enne kui temaga lauamänge mängida saab. See muidugi ei takista mul juba praegu erinevaid laste lauamänge kappi varumast, näiteks liitmise-lahutamise mängud ootavad pikisilmi, millal nad kasutusse võtta saaks. Eks oma rolli mängib ka see, et hoiame hoolega silma peal kõiksugustel teise ringi müügipakkumistel ja kui siis mõni mänd soodsalt ette satub, ei saa ju jätta ostmata.
Aga kuna meil varud on olemas ja olemasolevad mänguasjad ju tüütavad ühel hetkel ära, siis miks mitte võtta lauamängud kasutusele – esialgu küll ilma reegliteta ja väga suurte muudatustega. Nii me siis oleme katsetanud erinevate mängudega. Mõned neist on nn vabakasutuses, ehk Tirts saab ise ligi ja mängib siis kui tahab (nt puuviljatorn). Teised, väiksemate osadega, tulevad lauale aegajalt ja vanemate silma all, et pärast ei peaks kogu elamist nuppude otsimiseks tagurpidi pöörama.
Alustame algusest. Tirtsu esimene lauamäng “Puuviljatorn” on soetatud realiseerimiskeskusest, tootjaks on Goula. Polnud just kõige soodsam pakkumine, kuid nägin mängus mitmekülgsuse potentsiaali – puuvilju saab mänguköögis kasutada, plaatidest ja nuppudest saab torni laduda (motoorika!), puuvilju saab sobitada õige ruudu peale jne. Komplektis on täring ka, kuid praegu me seda veel ei kasuta. Hetkel näeb põnni mäng välja selline, et laual on kolm mänguplaati ja ta siis võtab järjest karbist puuviljanuppe ja otsib neile vastava ruudu plaadil. Esimestel kordadel oli pisikestel näppudel suur tegu juba ainuüksi sellega, et nupp püsti seisma jääks.
Teiseks mänguks on papa varudest “Hey That’ s my fish!”. Kingiti sünnipäevaks, Delux edition. Mängus on väga armsad pingviinid, keda saab oma saarte peale seisma panna (on näinud ju suuri mehi sama liigutust tegemas kui nad oma lauamänguõhtutel hoos on). Ja omaette tegevus on pingviinide karpi tagasipanek, sest igale nupule on seal oma pesa.
Kolmas mäng on uuemat sorti ja juhuslik leid Ludo lauamängupoe allahindluse letist – reis ümber maailma, 4 euroga! Puidust!!! Niiiii ilus! Eriti tore on see, et nupud tuleb asetada mängualusel olevatesse aukudesse. Väga hea motoorikaharjutus ja hetkel Tirts selle osaga mängust tegelebki. Umbes nagu need plastmassist mosaiigid, kus saab nuppudega mustreid teha (see on meil ka olemas, Tirtsu vaderi kingitus ja umbes aastaselt oli üks lemmikuid mänge). Ükskord kui me värviõppeni jõuame, saab siin värvide sorteerimist ka harjutada.
Ja neljas mäng on kokkusobitatud kodusleiduvatest asjadest ja selle üle olen ma kõige rohkem põnevil!. Inspiratsiooni sain netist, lugedes erinevaid “mummy blogger”-eid. Selle tarbeks soetasin Koolibri pildikaardid “Pildipillerkaar” (muide otse Koolibri lehelt tellides tuleb oluline hinnavahe võrreldes edasimüüjatest raamatupoodidega). Mulle meeldivad nende tõetruud pildid ja valik on ka lai. Ainus häda on kaartide paksus, mis Tirtsu käte jaoks on liiga õhuke ja tal on raske neid laualt kätte saada. Ja eks kortsuma kipuvad ka. Mäng seisneb siis selles, et igale kaardile tuleb asetada õige mänguloom. Alustasime nelja kaardiga, mille miniatuursed loomad meil kodus olemas olid. Oleme nüüd alles mõned päevad seda mängu mänginud, kuid põnn juba jagab matsu ja teab, mis teha tuleb. Väga tore on vaadata, kuidas Tirts vaatab lehma oma käes ja otsib laualt kaarti, siis võrdluseks vaatab jälle käesolevat lehma ja siis asetab lehmakaardile. Õnneks on mõlemad musta-valgekirjud eksemplarid, praeguses faasis ilmselt pruuni ja musta-valget lehma kokku ei viiks. Neli kaarti aga said täidetud päris kiirelt, nii laiendasin valikut ja miniloomade puudusel võtsin appi pusleloomad. Mõne looma sarnasusega ei ole Tirts nõus, kuid enamus siiski sobivad.
Kõik mängud on suhteliselt lühikesed, 5-10 minutit, sest ega kauemaks Tirtsul keskendumisvõimet ei jagu. Samas ei saa öelda, et need ei köidaks teda ja mängime ainult emme rõõmuks, sest ta pöördub ise nende mängude juurde korduvalt tagasi.
Tänane postitus sai päris pikk ja tänan kõiki, kes viitsisid lõpuni lugeda! Veel tänulikum olen kommentaaride eest kui siit miskit kasulikku leidsite. Ja seda iga postituse puhul…
Tirts 1a7k
Montessori: tegevused puisteainetega
Mõned pildid meie Montessori tegevustest. Odrakruup ja variandid kauss+kauss ning kauss+kann. Kahjuks ei ole mul mitut kannu, et saaks edasi-tagasi valamist harjutada. Tirtsule üldiselt väga meeldib kogu see puisteainete värk ja toob vihjeks asju kätte, et teeme juba. Vt ka varasem postitus manna ja lehtriga.
Tirts 1a7k
Pintsli ja kartuliga värvide maailmas
Mõned pildid ka Tirtsu viimase aja nokitsemistest. Pintsel ja värvid on väga popid. Viimane kord proovisime ka kartulitrükki. Tirts oli kaks lehte täis pintseldanud ja tundus, et pintsel enam niiväga huvi ei pakkunud (hakkas teise otsaga üritama jne). Kuna alusel oli värvi veel parasjagu alles ja purki ju seda tagasi ei pane ja raisku ka ei taha lasta, siis haarasin kähku ühe kartuli, lõikasin pooleks ja tegin poolringi kujulise kujundi. Tirtsule meeldis ja huvi oli taastatud. Tänaseks on svamme ka varutud, et järgmine kord ehk saab need ka järgi proovitud.
Aga muidu kartulitrükk on äge ja sellise lihtsa poolkuu kujuga saab kihvte mustreid teha. Peab teinekord veidi parema värvivaliku võtma ja siis põnnil kaardipabereid valmis vorpida laskma.
Kriiditahvel on ka unustusehõlmast taas üles leitud. Hetkel siis kriipsutamise eesmärgil. Need paksud hoidjaga kriidid on head asjad, muidu oleks ilmselt terve köögipõrand kriiditükke täis.
Väikesele arheoloogile
Tegime Tirtsuga hiljuti ühe eksperimendi, mille kohta ema küsis pilte vaadates: “Mis see on? Ah et söök, jah?”.
Alustame algusest. Kuskil välismaises blogis leidsin sellise idee: panna väikesed plastmassloomad tarretise sisse ja lasta lapsel neid sealt välja kaevata. Nagu väikesed arheoloogid. Tema oli küll terve koogivormi tarretist täis valanud, kuid mina piirdusin väiksemat sorti salatikarbiga. Ja sellest tulenevalt olid ka loomakesed üllatusmuna omad. Me ei ole Tirtsule veel üllatusmune ostnud ja loodetavasti niipea ei pea ka, kuid viimane kord ema juures meie lapsepõlve kaste revideerides leidsin karbikese, mis oli neid väikeseid elukaid täis. Tirts on omad lemmikud sealt välja sorteerinud – nt matrjoška tüüpi mõmmi, mille sees veel üks mõmmi ja selle sees järgmine. Ja teine lemmik on kiikuv papagoi. Ta ei oska ise seda kiigele panna ja nii käib minu käest nõudmas ja siis muudkui seletab: “linn! kaaga!”.
Tagasi tarretise juurde. Juba mõnda aega tunnen, et Tirtsule oleks rohkem sensoorset tegevust vaja. Liivakast on lumekuhja all ja toas nagu miskit muud ei ole, mida saaks katsuda ja avastada. Vesi ehk ainult. Aga miskit oleks lisaks vaja. Näpuvärvide ja soolataignaga tegelemine on näidanud, et Tirts kardab uusi materjale katsuda. Tal võtab see harjumine ikka parajalt aega ja alguses on väga häiritud kui käsi millegagi koos. Sellest siis see tarretise idee. No ja mulle on arheoloogia alati põnev tundunud ja nii meeldis idee midagi välja kaevata. Kui Tirts suuremaks saab ja asjadest rohkem aru saab, siis tahaks “päris” väljakaevamisi teha ja millegi sisse dinosauruse mune ja konte peita. Igatahes esimesed minutid tarretisega möödusid lihtsalt seda põrnitsedes. Kuna ma teadsin, ette, et nii lihtsalt see meil ei lähe, et ta oleks nõus oma sõrme sinna sisse pistma, siis olin tarretanud ka tema lemmiku üllatusmuna-mõmmi. Natuke ma pidin kaevamist ette näitama, kuid lõpuks oli ta nõus seda ollust sõrmega puutuma. Lõpuks ka sõrme sisse pistma. Sealt edasi läks juba ludinal.
Suhu ta midagi ei toppinud. Korra tahtis proovida, tõstis suu juurde ja vaatas küsivalt minu poole. Raputasin pead ja rohkem me sel teemal ei peatunud. Põhimõtteliselt on tarretis siiski söödav asi ja ei oleks midagi traagilist juhtunud kui ta oleks ka söönud, kuid ma ei taha, et tal tekiks ettekujutus, et kunsti- ja meisterdusnurgas võiks asju suhu toppida. Järgmine kord ei pruugi ju enam nii süütu aine olla.
Aga söögiga mängimine? Njah. Minu seisukoht on, et teatud piirides on see siiski ok. Kui mul on valida, kas sellist väljakaevamismängu mängida tarretisega või mõne keemilise silikoonilaadse ainega, siis lapse tervisest lähtudes on tarretis ju ohutum? Või siis soolatainas (jahu+vesi+sool = kõik toiduained) vs keemilised voolimissegud, siis nii lapsele kui loodusele on kokkuvõttes ohutum toiduga mängimine. Ja kui me sõelume mannat ja ma pärast korjan kõik kokku ja järgmine kord kasutame sedasama segu, siis see ei ole ju ka suur patt?
Ja rahustuseks – järgmised kaks päeva sõi Tirts lõunaks sülti, kugistas kõik peatumata alla ja ei hakanud käsi sisse toppima ega mängima. Küll jäeti juurviljad alles, aga see on juba teine teema…