Inglisekeelsetes lasteteemalistes blogides on palju juttu sellisest asjast nagu “Invitation to play” või “Small world play”. Ma ei teagi, kuidas eesti keeles seda mänguviisi parem nimetada oleks, panin praegu “kutse mängule”. Asja idee on siis selles, et täiskasvanu seab valmis mängukeskkonna, mis on tavapärasest veidi erinev. Kas siis on viidud tavalised mänguasjad uude keskkonda või siis on kasutusel materjalid, millega muidu ei mängita. “Väike maailm” viitab ka piiratud ruumile, nt on mängukeskkond loodud suurde anumasse.
Teine levinud termin on “sensory play” ehk mäng, mis kutsub esile aistinguid. Siin on kasutusel erinevate struktuuridega materjalid, et laps tunnetaks erinevaid pindu, lõhnu, raskusi, tekstuure jne. Just “meelte mängu” puhul on palju kasutusel Montessori pedagoogikas nii levinud puistematerjale – riis, jahu, manna jne.
Selline mäng arendab lapse fantaasiat ja loovust, laps õpib erinevaid materjale tunnetama, mis plastist mänguasjade puhul kahjuks ei ole võimalik.
